Alice - Ivika

"Aga ma ei taha jaburate juurde minna," sõnas Alice
"Me oleme siin kõik jaburad. Mina olen jabur. Sina oled jabur."
"Kust sa tead, et mina jabur olen?" küsis Alice.
"Sa pead olema, muidu sa poleks siia tulnud."

Oled Alice Liddell, 10 aastane noor neiu. Lihtsalt Alice nagu sõbrad ja isa sind kutsuvad. Sündisid Oxfordis Henry Liddelli ja Lorina Hanna tütrena, kuid kahjuks su ema suri mõni aasta tagasi ning sest ajast peale on sind ja su nooremat õde – ema järgi nimega Lorina - kasvatanud isa üksinda.

Sinu lapsepõlv oli päikeseline ja muretu suured Liddellide aias, mis peitis endas põnevaid soppe ja sopikesi ning huvitavat ja mitmekülgset maastikku ja taimkatet. Sinu elus on olnud alati palju päikest, naeru ja muinasjutte, mida isa teile õhtuti ette armastas lugeda.
Probleemid algasid ajal kui ema suri ja isa kaotas töö. Leina tõttu ei suutnud isa end mitu kuud toast välja vedada ning jõi meeletult. Lõpuks kui teil juba päris vilets seis oli, hakkas isa käima turuväravas end juhutöödele pakkumas. Kuid päike oleks justkui pilve taha läinud ja mure seisis teie maja kohal.

Isa hakkas juhutöödelt järjest hiljem ja hiljem koju tulema, kuni vahel jäi öödekski ära. Lõpuks ei pidanud sa enam vastu ja läksid uurisid isalt, et miks ta nii kaua ära on ja nii vähe aega sinu ja Lorinaga veedab? Isa vastas, et teenib teile raha, et käib tööl ja vabal ajal tööst mängib kasiinodes kaartide peale pokkerit, et ühel ilusal päeval suur summa võita – et siis saaks maja korda teha ning oma tütred lõbustuse parki viia, kus saaks neile jäätist osta.

Olid õnnelik, et isa teist nii väga hoolib. Kuid sellest hoolimisest hoolimata ei muutunud midagi, maja lagunes ja toidulaud oli kesine. Isa aga tuli hiljem ja hiljem ning ette ei lugenud üldse enam.
Ühel päeval tuli isa sinu juurde väikse kassipojaga, kelle andis sulle ja ütles – näed Alice, tõin sulle kingituse. Olid väga õnnelik ja ristisid kassipoja Dinah’iks. “Kuid mul on sulle üks tõsine jutt ka, kallis Alice.” Kuulasid isa väga tähelepanelikult ja ta teatas, et tal on suur võlg kaelas ja ta pole kasiinos kordagi võitnud ning teie maja on minemas maha müümisele, koos sinu armastatud aiaga. Olid meeletult kurb, kuid ei osanud kuidagi isa aidata ka, muudkui kallistasid.

Järgmisel ööl nägid unes, kuidas olid mingil kummalisel maal, kus oli palju kaarte ja mida valitses Ärtu mast – kuninga ja kuningaemandaga. Seal oli kõiksuguseid kummalisi elukaid - loomi ja linde ning naljakaid olevusi, kellele sa nimegi ei osanud anda ning sinu Dinah rääkis sinuga inimkeeli. Veel pärast ärkamist olid tükk aega segaduses, kas see kõik oli juhtunud unes või ilmsi? Kuid üks asi oli selgelt sulle kõrvu kõlama jäänud, lause – Järgne valge küülikule! – mida unenäos korrati sulle mitmeid ja mitmeid kordi..

Elasid terve päeva kummalises lummuses, mis oli kantud unenäost kuni järgmise ööni, kus toimus unes veelgi kummalisemaid sündmusi. Nägid, kuidas olid taas kaartide maailmas ning tundsid end seal justkui oma inimesena, vahepeal kummitati sind jälle lausega – järgne valgele küülikule, kuid hoopis primaarseks sai see, et vahetult enne ärkamist, pakkisid kõik kaardid end kokku sinu pihku, ning üks suur daam muutus hoopiski kaardipakiks, kelle sisse kõik enne elus olnud kaardid end ladustasid.
Veel ärgateski tundsid, kuidas sul on peos pakk kaarte, kuid pihu oli tühi.. tundsid pettumust.

Nii hakkasidki unenäod kummalisest kaartide maast korduma. Iga öö said vihje miskisest valgest küülikust, keda jälitada ja ärkasid üles teades, et sul oli just pihu kaarte täis. Kuni ühel päeval sulle koitis, et tegu on õnnekaardipakiga! Sest miks muidu see pakk end sulle igal ööl ilmutab?! See peab olema võlukaardipakk! Pakk, mis toob su isale kasiinos kaua oodatud võidu, mistõttu saate jälle hästi elada ja teie maja ei lähegi haamri alla!

Piinas veel vaid üks mure, kust ja kuidas see kaardipakk kätte saada? Kuid ka sellele leidus unedes vastus. Nimelt nägid ühel järjekordsetest öödest küülikute ja kuningannade ja kaartide vahele, kuidas otsisid mööda seda kummalist maad taga kaduma läinud luuletuse salme. Iga salm oli peidetud eri kohta ja need kõik tuli kokku saada, ning lõpuks kui sul luuletus koos oli ja VIIS SALMI kõik õiges järjekorras reas, lugesid sa selle kõva ja särava häälega ühel peol ette ning kaardid ja loomad pakkisid end sulle võluväel paki sisse pihku.

Ärgates teadsid, et see oli valem, kuidas saada see pakk endale! Olid selles veendunud, et võluväe murdmiseks on vaja lausuda võlusõnad, mis on peidetud kaardimaailma enda sisse. Aga kuidas saada maailma, seda ei osanud sa ilmaski aimata.

Korduvate unenägude ja kaardipakkimiste peale jätkasid oma elu nagu oleksid ise juba ühes suures unenäos. Nii sa väga ei imestanudki kui ühel kaunil päeval kalatiigi juures mängides nägid suurt valget punaste silmadega küülikut, kes kandis vesti. Vestitaskust võttis küülik järsku suure uurikella, vaatas seda ning kiljatas – “Oh mu karvad ja kõrvad, ma jään hiljaks!” ning pistis haake tehes plagama!
Sa ei mõelnud kaks korda, kas järgneda sellele ajaga väga pahuksis olevale küülikule või mitte ning pistsid ta järel punuma nagu oleks see sulle elu ja surma küsimus. Ühel hetkel kadus küülik künka sisse mingisse urgu. Kummardusid ning piilusid sinna sisse – tundus, et küülik on läinud kuskile tahapoole, sest näha teda küll ei olnud. Surusid end vastu maad ja hakkasid küülikuurust sisse roomama – ja imede ime! Mahtusidki!
Sa ei tea, kaua roomamine kestis, kuid igatahes kestis see märksa vähem kui kukkumine, mis järgnes roomamisele. Kukkusid ja kukkusid. Kukkusid ja Kukkusid ning sulle tundus, et vahepeal isegi tukkusid natuke, sest kukkumine võttis määratult palju aega. Kukkumise ajal haarasid vahepeal mõne seina sees oleval riiulil vedeleva raamatu, purgi moosi, ühe võtme, ühe porgandi ning kukkusid edasi. Päris huvitavat nodi leidus sel kukkumise teekonnal – teetasse, võtmeid, lehvikuid, kindaid, leiba, suures koguses teepakke, sisalikusabasid, sulgi, palju väikseid purke ja pudeleid kirjaga “joo mind”, hunnik koogikesi kirjaga “söö mind” ja veel kõiksugu kummalisi asju, näiteks üks suur lumelabidas ja lokirullid.

Kukkudes, või peaks ütlema “maandudes” ei saanud sa üldse haiget. Kui aus olla, siis polnud sa seda arvanudki, et võiksid haiget saada. Kukkusid justkui mingisse pentsikusse kohta, kus vedeles meeletult palju nodi. Ajasid end püsti, kloppisid kleidi kukkumisest puhtaks ja nägid, et su kõrval oli sinu kassipoeg Dinah ning lakkus käppasid. Küllap ta oli kukkunud sinust niipalju tagapool, et sa polnud osanud teda tähele panna.
Maandumiskohas ringi vaadates tundus see üks veider kolikamber olevat, mis ühtlasi oli piisavalt madal, et olla mõnele väiksemale elukale, näiteks küülikule koduks. Natuke ringi tammudes nägid enda ees ust ning sulle meenus võti, mille olid tee pealt haaranud, kuid võtit lukus keerates tundus, et sellest ainuüksi ei piisa…