Kaardiväelane # 8 - Sorontur

“Tegelikult olen ma kõigist kõrgeim kaart. Nad on asjast valesti aru saanud. Ma ei ole kaheksa. Mina olen kaart lõputu. Number, mida ma kannan, on tegelikult lõpmatuse märk, tuleb vaid külili heita. Aga minu autoriteeti ei tunnistata?! See on teotus! See oleks sama mis trumpässa mittetunnistamine madalamate kaartide suhtes! Õiglus saab jalule seatud! Lõpmatuse kaart saab endale kuuluva võimu! Oi… oioi… nii, jälle need veidrad mõtted… ma pean rahunema, ma pean mõtlema millelegi ilusale… nii… OI, aga nad ON mu kättemaksu ära teeninud! Nad peavad kahetsema minu petmist… Ei… rahuneme nüüd… kuhu ma jäingi… midagi ilusat.. jah, õigus, ee… roheline aas… seal tantsivad kaunid tütarlapsed… nagu kümme…. AAH, KÜMME! Väike vastik plikatirts, kes mind niimoodi alandas! Tema on neist kõigist kõige hullem! Aga ei ole ju. Ma pean rahunema. Mul on midagi rahunemiseks tarvis… Mul on teed tarvis…”
Oled kaheksa, mees, kes oma papist põues peidab tohutut hingevalu. Nagu enamus häid lugusid, algas seegi tüdrukust…
See algas siis, kui olid kunagise suure ja vapra juht number kümne parim käsi ja kompanjon… jaa, olid ajad… Ta oli sinu iidol ja õpetaja. Küll tema vuntsid lehvisid uhkelt tuules, kui ta kolonni eesotsas marssis ja oma marssalikepikest vibutas… Ning sina olid tema paremal käel, rind uhkelt kummis, selg sirgu ja naeratus näol. Ta hindas sind piisavalt, et ühel päeval teha täiesti ootamatu ettepanek – ta kutsus sind enda juurde ja ütles, et sinust väärilisemat meest oma tütrele ei leiaks ta iial, või noh vähemalt imedemaal mitte, ning mis oleks kui tema imekaunis tütar ja sina leivad ühte kappi paneksite… Ehkki teade tuli ootamatult ja sa ei olnud vanamehe tütart iial näinud (vana oli alati olnud seda meelt, et sõdurite läheduses ei ole naiste koht), ei kõlanud see sugugi halvasti. Healmeelel nõustusid ning jäid õhinaga ootama teie esimest kohtumist. Aednikelt omandasid imekauni lillekimbu, mille oma mõrsjale üle anda… Õhtul ei suutnud sa uinuda, vaid kujutlesid, milline see kaunis piiga välja näeb… oh, kui õnnis saab olema teie kohtumise hetk… ning kuidas number kümnest saab sinu sugulane… Auväärsemat asja ei saa olla.
Järgmisel päeval viiski number kümme sind oma tütrega kohtuma. Jättes sind ukse taha ootama, sisenes ta oma majja, et sinu tulevasele oma printsi saabumisest teatada. Lilli selja taha peites ning kõigi kaheksa südame põksudes piilusid sa uksest sisse...
See kõik juhtus väga kiiresti. Sa mäletad häguselt ühte kaarditütarlast uksele lähenemas. Sa mäletad seda, kuidas ta tõstis oma käe, et sa saaksid seda suudelda. Sa mäletad seda, kuidas see imekaunis käsi liikus sinu näo suunas… Rusikassepigistatult ning liigagi kiiresti. Sa mäletad valu. Mitte seda valu, mille põhjustas üks vägagi asjatundlik paremsirge, vaid seda valu, mida tegid samal hetkel kõik sinu kaheksa südant. Ähmaselt mäletad sa veel, kuidas raevu trotsides ning pisaraid alla surudes jooksid metsa, kus kukkusid kõhuli samblavaibale ning andsid pisaratele ning häälekale nutujorule vaba voli.
Järgmisel päeval läks asi veelgi hullemaks. Tõenäoliselt just sinu murtud südametes torkimiseks astus seesama kaardineiu järgmisel päeval kaardiväkke. Päevast-päeva pidid sa nägema naist, kellest oleks pidanud sama sinu kaasa. Päevast-päeva pidid sa tundma südametes tuttavaid torkeid, iga kord kui su pilk juhtus tema peale sattuma. Ta ei teinud sust väljagi, ning kui olite sunnitud suhtlema, siis jäi see alati väga ametlikuks ning napisõnaliseks. Ta käitus, nagu ei oleks ta sind varem kohanudki… Vahetevahel hiilisid metsa, et oma kaotatud armastuse pärast nutta ning sellest kombest ei ole sa siiani üle saanud.
Nagu ei oleks saatusel sinu kiusamisest küllalt saanud, haigestus neiu isa, number kümme ning mõne nädala pärast kadus teie ridadest jäädavalt. Mälestamaks suurmeest, kasvatasid endalegi leina märgiks samasugused uhked vuntsid nagu olid temal. Heameelega hangiksid endale ka sarnase marssalikepikese, nagu oli Temal, kuid siiani pole sobivat leidnud. Lein kiskus sind tarvitama asju, mille tarbimine iial varem poleks pähe tulnud. Nii tutvusid sa TEEGA, veidra toimega joogiga, mis sind rahustab ning teistmoodi mõtlema paneb. Nüüd tarbid sa TEED peaaegu iga päev valge küüliku juures. Ning ega sa ainus pole… Tegelikult harrastab seda pahet terve kaardivägi. Teed saadakse valge küüliku käest. Tema vahetab neid väikeste maitsvate tordikeste vastu. Torte omastate te aga salamisi kuningaemanda köögist. Kui emand teie tegudest teada saaks, siis... Valge Küüliku maja on teie teejoomismeka. Oikuihea on seal istuda ja rüübata. Aeg paistab aeglustuvat ning päike veelgi ilusamalt paistvat. Ehkki valge küüliku abiliste, kala- ja konnteenri selskond ei ole kõige nauditavam, (need kehkenpüksid ei oska millestki muust peale enda rääkida) ei häiri ka see head teetrippimist... Ehkki vahetuse lõppemise tõttu ei saa seal kunagi kuigi pikalt tiksuda, ei taha kunagi kaardiväelased sealt lahkuda...
Oma esimese teetripi ajal said aru, et saatus mängib sinuga. Ta kiusab sind nagu oma katsejänest, vaatamaks kui palju suudad sa kannatada. Seda teooriat tõestas ka asjaolu, et sinu murtud-südame-daam suutis väga kiirelt sõjaväelist karjääri teha ning peagi kandis ise number kümne vormi teie ridade eesotsas. NII SEE EI LÄHE! Saatus ei pääse selliste seatempudega nii lihtsalt! Sa saad oma kättemaksu! Sa saad oma õiglase positsiooni kaardiväe eesotsas! Vana number kümme oleks seda tahtnud! “KEEGI PEAB MAKSMA! TULE VÄLJA SAATUS; JA MA VÕITLEN SINUGA! Ei, tegelikult pead sa rahunema. Pead teed jooma et rahuneda. Keegi ei lähe kellelegi kallale. Keegi ei tee mingit riigipööret. See kõik toimub sinu peas. Ürita asja kontrolli all hoida…”
Oma mõttekäike pole sa teistele välja näidanud. Nagunii kasutavad nad seda selleks, et sinu peale keelt kanda. Siin tegelevad sellega kõik. Nimelt saab keelekandja tõese süüdistuse korral süüdistatava auastme endale. Mida kõrgem auaste, seda rohkem sinu taga luuratakse. Seda ei tohi kindlasti lubada juhtuda. Tõenäoliselt on nii ebasõdurlikud tegevused nagu metsas nutmine ja hullumeelsushood piisav põhjus, et sind kuhugi paki põhja tagandada. Teised ei tea juhtunust midagi, ning parem ongi.

Õukonnas on veel aednikud Kaks ja Viis, kes olid ka kunagi kaardiväelased, kuid neil õnnestus mingi nipiga aednikeks saada ja nüüd arvavad, et on kõige kõvemad mehed kogu lossis, no mingu aga puu taha. Teie, kaardiväelased peate endid siiski paremaiks kui mingid ülejooksikud.

Kaardivägi allub kuningale, tema aga paraku eelkõige kuningaemandale. Seega enamus käsklusi kaardiväele tuleb kuningaemanda suust. Ning kui käsku ei täida... kuningapaari käsutuses on ka väga teravate kääridega timukas.

Kaardiväelaste koodeks:
1. Kõrgemad numbrid saavad väiksemaid kamandada ja allumatus ja vastuvaidlemine on keelatud (kuigi viimast juhtub pidevalt).
2. Kui alam number kõrgemale ei allu, siis võib kõrgem allumatuse omakorda endast kõrgemale auastmele edasi kaevata.
3. K-väelastel on 2 vahetust - 1 teeb tööd, teine puhkab (4 ja 4)
4. Kui madalama auastmega sõduril on esitada kaebus kõrgema auastme kandja suhtes, siis selle rahuldamisel vahetatakse auastmed.

Ärtu õukonnas liigub kummaline olend nimega Humpty Dumpty, kes meenutab käte ja jalgadega muna. Millegi pärast on Dumpty kuningapaari silmis suurde soosingusse sattnud. Nad on välja andnud käsu Dumptyt lugupidavalt kohelda, ning pannud kaardiväelaste peale karmi kohustuse tema tervisliku seisundi eest vastutada.