Kübarsepp - Pecike

I have to believe in a world outside my own mind. I have to believe that my actions still have meaning, even if I can't remember them. I have to believe that when my eyes are closed, the world's still there. Do I believe the world's still there? Is it still out there?... Yeah. We all need mirrors to remind ourselves who we are. I'm no different.
- Leonard Shelby, Memento.

Tsitaat Kübarsepa suust: Me oleme varem kohtunud, selles olen ma peaaegu kindel... Kas te palun... Kas te palun saaksite pisut vaiksemalt rääkida? Mul on kuulmisega veidi probleeme.

Oma minevikust ei mäleta Kübarsepp midagi, ei oma lapsepõlvest ega sellest kuidas temast sai kübarate valmistaja. Tema mälu ulatub umbes paar aastat tagasi aga ka need mälestused pole päris kindlad.

Ja nagu amneesiast ei piisaks, ta kannatab nägemuste all, mis on harilikult imelikud, veidi hirmutavad, kohati isegi painajalikud. Nägemused ei tule mitte uduste sümbolite või unenägudena, need ilmuvad muusika ja laulude kujul mis peaaegu pidevalt Kübarsepa kõrvus kõlavad. Nägemus on isegi pisut vale sõna, sest tegu on kuulmise mitte nägemisega. Kuulmus. Justnimelt.

Need laulud ja helid mis Kübarsepa kõrvus väsimatult sillerdavad, ükskõik kui kummalised nad ka poleks, on kübarsepa ainuke minevik ja ta on nende üle õnnelik, nad on kõik mille külge tal on klammerduda. See, et teised peavad teda selle tõttu ogaraks ei oma sealjuures suurt tähtsust. Kõikide nende nootide, rütmide, rõkatuste ja refräänide halastamatu rünnak tema kübaraga kaitstud õrna aju vastu on viinud ta veendumusele, et tema tegelik kutsumus on olla helilooja.

Nagu igal suurel heliloojal, kes on seda ülevat tiitlit väärt, nii on ka kübarsepal seda stereofoonilist virrvarri aeg ajalt raske taluda. Sellest hoolimata on ta veendunud, et see juhib teda mingis kindlas ettemääratud suunas. Helid panevad teda tajuma vaevaltmärgatavaid hoovusi näilisuse pinna all, mida keegi teine ei märka. Ta ei ürita oma musikaalsest painajast vabaneda vaid vastupidi, seda mõista, sellest aru saada. Tema unistuseks on see, et kui see kunagi õnnestub, siis ootab selle taga midagi suuremat, midagi erilist ja ülevat ning võib-olla tuleb tal kõik meelde mida ta unustanud on. (Ometigi on tema sügavas sisemuses miski mis veidi pelgab seda mis võib välja tulla kui see juhtub.)

Kübarsepp kuulab teisi kes temaga räägivad vaid poolenisti ja alati pöörab osa oma tähelepanust enese sisemusse. Noodid ja ja värsid tõusevad ja mõõnavad, mõõna ajal on võimalik temaga suhelda, tõusu ajal mingu kõik kuupeale.

Kübarsepa muusika on radikaalselt ebatavaline, et mite öelda jabur või hullumeelne. See mõjub teistele olenditele kuidagi... õõnestavalt. See imbub kuulajasse vaikselt ja halastamatult. haagib end otsekui väikeste ogadega tolle kõrvade taha ning ei jäta teda iial päriselt rahule. Pärast mitmeid raskeid eksimusi on Kübarsepp aru saanud, et talle ilmutusena saabunud helides on mingi destruktiivne element ja ei pruugi olla igaühe kõrvade jaoks sobilikud.

Kõige tõsisem intsident toimus Ärtu Kuningaemanda korraldatud kontserdil kus Kübarsepp esitas oma kurikuulsat töötlust ühest lastelaulus:

"Twinkle, twinkle, little bat!
How I wonder what you're at!"

Emand käskis tal pea maha võtta, süüdistades teda aja mõrvamises. Pea jäi, jumalale tänu, seekord alles. Aga Aeg, kellega Kübarsepp oli siiani hästi läbi saanud, vihastas koledal kombel ja nüüd elab ta igaveses teisipäevas ja kell on ei rohkem ega vähem kui kuus. (Aeg? Aeg... midgi nagu meenub, aga milline ta välja nägi see küll enam meelde ei tule.) Kübarsepa ees laual on kell, millele ta tihti igaks juhuks pilgu peale viskab. See, et kell ei liigu on märk sellest, et Aeg pole suutnud talle ikka veel andestada.

See, et teeõhtu iial otsa ei saa ei ole kõige hullem mure. Palju rohkem piinab kübarseppa, et tema heliloomingul ei ole enam sama mõju mis varem. Kahtluseta on selles süüdi needus, mille Aeg on kalgi südamega tema peale pannud. Ammu ei ole keegi tema muusika vastu huvi tundnud, isegi esinema pole kutsutud. Selline ükskõiksus mõjus tundlikule kunstnikuhingele halvavalt. Ajaga tuleb kuidagi ära leppida. Kübarsepp on isegi kaalunud oma loomingule teiste interpreetide leidmist.

Nõnda oli murtud südamega Kübarsepp tõsiselt õnnelik, kui teelaudkonna tavapärasesse seltskonda imbus Irvikkass (õietigi Irve, Kass oli veidi sordiini all) ja tema ande vastu siirast huvi üles näitas. Sellest asja polnud nii äraneetult ammu toimunud. Ja mitte ainult huvi, tal oli isegi pakkumine esinemiseks, ühel ülisuurejoonelisel peol. Kübarsepa etteaste pidi olema kulminatsioon, õhtu nael.

Halb on asja juures see, et tänu korduvatele ähvardustele erinevatelt persoonidelt, eriti Ärtu Kuningaemanda poolt, ei julge Kübarsepp eriti laulda. Vähemalt avalikkuse ees mitte, avaliku laulmisega on tollest mineviku kahetsusväärsest intsidendist alates käinud kaasas hirmuäratavad ähvardused tema eluküünal kustutada, kui ta sama moodi jätkab. Ning isegi vaikselt ja üksinda laulmine tundub paraku liigse riskina. Ka Unihiir on selle koha pealt sõna võtnud ja manitsenud Kübarseppa tühisde laulude pärast mitte elu ohtu seadma.

Irvikkass on üks veider tegelane, kes vahel ilmub irvitava kassina, vahel lihtsalt irvituse või mõistatusliku ilkuva hääle kujul. Viimasel ajal teeb see Kübarsepale nalja, sest tal on õnnestunud hankida vahend Kassi varjatud luusimiste jälgimiseks. Kellegi käest (kes see just täpselt oli, ei tule praegu meelde) ostis Kübarsepp reaalse virtuaalsuse prillid. Prillid on välimuse poolest täiesti harilikud aga nad võimaldavad näha seda, mis on päris tegelikult ja reaalselt virtuaalne, ehk siis asju mida päris kindlasti olemas ei ole. Nagu näiteks Kassi, kui ta nähtamatus olekus ringi liigub. Lisaks võimaldab see eristada esemeid mille olemus on ilmselgelt mõistusevastane. Nagu näiteks maagilisi sööke või jooke.

Lisaks Emandale on veel teinegi tegelane kes Kübarsepa musikaalsust suurt ei hinda ja toetab oma seisukohta isegi mingisuguste kummaliste ähvardustega. Tema nimi on Hertsoginna. Hertsoginna jutu järgi on tema käes Kübarsepa käärid, sellised suured ning vahedad ja neil pidi olema nagu mingi eriline tähendus. Midagi vist oli jah, suured käärid on tõepoolest kuhugi minema rännanud, suuri kübaraid pole ka ammu kellelgi vaja läinud, või oli see kuidagi teistmoodi, vot kahjuks ei mäleta. Aga milles see ähvardus seisneb, sellest ei saa aru. Hertsoginna lubas nendega midagi teha, aga mida saab üks kübaratreimises vilumatu kääridega peale hakata? Joosta nendega? Igal juhul oli Hertsoginna nõudmistes sees karm nõue, et kübarsepp ei tohi laulda. See naine ei mõista kunsti, see on selge.

Õige jah, nüüd meenub, nende kääridega oli Hertsoginna väite kohaselt koletu roim korda saadetud ja käärid kujutavad ennast otsekui mingit väljapressimisvahendit. Peaks ehk uurima seda teemat natuke, mõistlik oleks teada saada, milliseid koletuid intriige või saladusi too pealetükkiv naine oma tagataskus varjab.

Tee on hea asi. Vist oli vedamine, et aeg just teeajal lukku läks. Väike mure on, et see saab ükskord otsa... aga vast vara on ette muretseda, milleks ette piinelda, loomepiinasid niigi ülearu ja Tõuk on siiani lahke varustaja olnud (miks ta nii lahke on, see on kübarsepal kah meelest läinud). Unihiir ja märtsijänes on mõistvad teekaaslased ühisel rännakul. Märtsijänes uurib ainult liiga palju, et kust kübarespp seda teeainet saab. Jänestele omane uudishimu. Millegi pärst oli pärast solvunud ka kui kübarsepp keerutama hakkas. Jänestele omane närvilisust ja läbematus.