Tuvi - Paljasjalgne

All you need is love! Make love not war!

Mis elu see ilma armastuseta on! Muudkui vegeteerid päevast-päeva, iga päev üks ja sama, üks ja sama... Oleks Gagaringi siin!

Gagarin teadis, mis on armastus – see on midagi kosmilist! Mitte, et sa täpselt teaksid, mida see „kosmiline” tähendab, aga see on kuidagi Gagariniga seotud, järelikult käib see armastuse kohta. Ilmselt mingi armastuse ülim vorm.

Aga näää, Gagarin on kuidagi kaotsi läinud. Või oled see hoopis sina, kes on kaotsi läinud? Sina – valge Tuvi, kelle kohta Gagarin ütles, et sa oled rahu ja armastuse sümbol. Kujutad ette – rahu ja ARMASTUSE sümbol! Kas on võimalik midagi veel ilusamat öelda? Ja tabavamat ka muidugi, sest armastus on üle kõige!

Sulle meenub teie viimane koos veedetud päev... Sa istusid Gagarini õlal ja teie ümber oli tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kes kõik teile aplodeerisid ning teie õnne üle rõõmustasid. Gagarin naeratas ja sügas sind lõua alt. Oh, kui kaunis päev!
Sel hetkel olid sa kindel, et see kestab igavesti. Ja Gagarin armastab sind!...
Aga siis te läksite kuidagi kaotsi. Sa ei saa ise ka aru, kuidas see küll juhtuda sai, aga igal juhul oled sina Imedemaal ja Gagarinit siin igal juhul pole.

 Kui sa veel tibu olid, siis kõik armastasid sind. Vanemad olid sa ilusti oma väikese küünise ümber keeratud. Ema kutsus sind Musikeseks ja isa Tibutupsukeseks. Sulle ei meeldinud, kui sind tähele ei pandud ja sa pidid alati tähelepanu keskpunktis olema.
Sa olid populaarne. Sa teadsid, kuidas silmi vidutada ja kuidas alumist nokka ette ajada. Sulle meeldisid muinasjutud, eriti sellised, kus kangelane saab oma armastatu kätte ja mis lõppesid sõnadega "kui nad surnud ei ole, elavad nad tänapäevani".
Kurvad muinasjutud olid igavad. Arusaadav - mis mõtet on jutustada lugu, mis lõppeb sellega, et kõik saavad surma. Või siis sellega, et armastus jääb vastuseta.

Sulle jäid täiesti arusaamatuks need, kes soovisid jõuda jutu lõppu ja tunda naudingut masendusest, mida see põhjustas. Adrenaliinisööst, kui kõik lõppes õnnelikult, oli sinu jaoks äärmiselt meeldiv narkootikum. Sinu ülim soov on, et elu oleks üks suur muinasjutt, mis lõppeb täpselt nende sõnadega – Ja kui nad surnud pole, elavad nad õnnelikult edasi.

Ja sa ei soovi seda kõike ainult endale, sa jumaldad, kui see juhtub ka teistega. Sa poed kasvõi sulgedest välja, et teisi romantilistele ettevõtmistele julgustada, et teisi õpetada, kuidas armastust avaldada ning jälgid jagamatu tähelepanuga, kuidas Saatuse poolt üksteisele määratud armastajad lõpuks kokku saavad.

Praegugi jälgid suure huviga ühte Loomariigis arenevat armulugu. Õigemini, neid on vist mitu, aga sa ei ole veel päris täpselt aru saanud, kes selles loos keda ja kui palju armastab.

Kogu loo keskmes on Loomariigi tunnustaud iludus Papagoi Loori ja tema ümber tiirlevad erinevatel orbiitidel (selle sõna õppisid Gagarinilt) tema seaduslik hooldaja Vana Krabi, kes Loori üles kasvatas (see peaks siis nö isalik armastus olema), varjamatult õhkav Part Dodo (romantiline armastus) ja Hiir (huvitav, millist armastuse koolkonda tema esindab?).

Tegelikult oled viimasel ajal järje natuke käest ära lasknud, sest mõni aeg tagasi juhtus ime! Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval leidsid sa koju naastes oma pesast muna. Sinu pesas muna! Järelikult sinu oma! Lasid kiiresti peast läbi oma armulood ja see sai olla ainult Gagarin, kes sulle oma suure armastuse märgiks muna oli kinkinud! Sest ausalt öelda polegi sul pärast Gagarinit ühtegi romantilist suhet olnud. Mis on muidugi kurb...

Oh, kui õnnelik sa olid! Sinu põgusaks jäänud, kuid ülikaunist romansist Gagariniga on sul nüüd veel kaunim mälestus! Oh, kui vaid Gagarin ise ka siin oleks ja sa saaksid oma suurt õnne ja armastust temaga jagada! Mõtle, kui romantiline – teie kahekesi oma armsas pesas muna imetlemas ja Gagarin sind lõua alt sügamas...

Loomulikult tormasid kohe oma õnne teiste loomadega jagama ja kuulutasid kõigile, et sinu ja Gagarini armastus on vilja kandnud! Loomad ei reageerinud üldsegi päris nii, nagu sa lootnud olid – ovatsioonide ja rõõmuhõisete asemel vaatasid mõned sind natuke imeliku pilguga, Vana Krabi, Loori ja Dodo aga võpatasid ja üritasid teemat muuta. Kui ebaviisakas neist!

Kõige hullem oli aga Sisalik Bill, kes Merisigade Pati ja Pattersoniga teistest eraldi metsas elavad. Bill tuli järgmisel päeval sulle külla ja rääkis, et ta tahaks teha ühe katse – panna pirukasse muna, et teada saada, kas muna maitse on tuntav. Sa sinine sitikas! See oli ju otsene ähvardus – Bill on eesmärgiks võtnud sinult muna röövida, see katki teha ja pirukataignasse segada! Milline jultumus!

Noh, Bill on tegelikult üldse selline imelik tüüp – leiutaja ja loodusteadlane, kellel on paar kruvi puudu, kui Hiire ja Kotkapoja juttu uskuda. Läksid endast täiesti välja ja hakkasid Billi peale karjuma, mille peale Bill ära ehmatas ning tal saba küljest ära kukkus. Paras talle! Mis ta siis tuleb sind ähvardama! Vaatasid mõnevõrra võõrastavalt, kuidas Bill oma saba rahulolevalt naeratades üles korjas ja midagi Valgest Küülikust ja taskulambi patareidest pomises.
See intsident pani sind järele mõtlema, et ehk peaks oma pesa ümbruse okastraadiga ära eraldama ning miine täis kaevama. Tulgu siis, kes julgeb! See variant ei kaitse su pesa muidugi nende eest, kes lennata suudavad...

Nii, vaatame, kes meil lennata oskavad – Papagoi Loori muidugi ja Part Dodo kah, kuigi üsna kohmakalt sinuga võrreldes. Kotkapojal on ka tiivad, aga sa ei mäleta, et oleksid teda kunagi lendamas näinud.

Hm, Kotkapoeg on tegelikult täitsa armas...Noh, enne oli ta selline tuuletallaja, aga sellest ajast, kui Hiir teie juurde metsa ilmus, on ta kõvasti asjalikumaks muutunud. Tegelikult oleks väga ea, kui munast kooruval tibukesel isa ka olemas oleks...Ja sinul armastus! Ja siis te saaksite koos lennata!

Oh, kuidas sa lendamist armastad! See oli sinu ja Gagarini ühine kirg – lendamine! Sa küll ei näinud teda kunagi lendamas ja tal polnud tiibugi, aga ta muudkui rääkis sellest...

Aijaaa, Grüpsil on ka tiivad ja ta on ikka väga uhke ja ilus ja tark ka. Ta oli Kuningapaari maagiline vapiloom, aga viimasel ajal elab ta koos Valekilpkonnaga keset Tiiki väiksel Saarel. Huvitav, miks ta enam lossis ei ela? Mõtle, kui tore oleks koos Grüpsiga Kuningaemanda roosiaias elada!

Ei tea jah, kus see Hiir siiamaani redutas, aga ühel päeval oli ta platsis. Hiir kuulutas suure häälega, et Kaardid, kes praegu Imedemaad valitsevad, on mõttetud diletandid ja aegunud rämps ajaloo prügikastis ning tegelikult peaksid hoopis loomad Imedemaad valitsema. Hiir haaras kohe härjal sarvist ja hakkas Loomariiki reorganiseerima, parteid ning sõjaväge kokku panema ja seda kõike ühel üllal eesmärgil – võtta üle võim Imedemaal!

Loomad ärkasid kui talveunest, said lõpuks ometi teadlikuks oma väärikusest ning kõrgest kohast pjedestaalil, kuhu Loodus on nad oma käega asetanud. Liigipuhtus ennekõige!
Teised loomad olid kõik Hiire ideedest vaimustuses, ajasid oma käpad-tiivad püsti ja skandeerisid: HEI, HIIR! HEI, HIIR! HEI, HIIR!
Sinus tekitas Hiir natuke vastakaid tundeid, sest Gagarin oli kunagi rääkinud, et sõda on halb ja kole asi ja rahvastevaheline sõprus on kõige olulisem. Üritasid sellest teistele rääkida, kuid keegi ei kuulanud sind.

 Kotkapojale Hiir meeldis ja Hiirele vist Kotkapoeg kah, sest ta määras viimase propagandaministriks. Sõjapealikuks sai Vana Krabi ja asekantsleriks määras Hiir Part Dodo. Mõne aja pärast hakkasid mõned loomad rahulolematust üles näitama – nad ei suutnud kuidagi alla neelata seda, et Hiir neid kamandab ja sõda õhutab. Kõige sõnakamad olid Pat ja Patterson ja Sisalik Bill. Noh Bill on lihtsalt poolemeelne ja kujutab ette, et ta on LEIUTAJA! Väike mõttetu sisalik, kes kannab igalt poolt, kust vähegi saab, mõttetut kola kokku ja räägib, kuidas ta peedist pesumasinale trumli tegi ja et kohe hakkab jalgratast leiutama, ainult lenkstangid on veel puudu. Ja siis muidugi see sinu muna-lugu...

 Asi lahenes sellega, et Pattersonid lõid Hiire moodustatud Loomariigist lahku, võtsid Billi kaasa ja ütlesid, et nemad hakkavad nüüd metsavendadeks. Hakkasidki. Elavad teised nagu metslased kuskil võsa vahel ja tegelevad seal mahepõllundusega, kasvatavaid porgandeid ja kapsaid.
 Kala ja Konn leidsid, et neid kui veeloomi on rassiliselt diskrimineerinud – parteis olla kõrgete kohtade jagamisel täiesti ilmselgelt kvoodid paigast ära ja nemad ei kavatse seda mängu kaasa teha. Konn ajas rinna kummi, Kala lõi oma seljauime turri ja nii nad demonstratiivselt Loomariigist lahkusidki. Nemad on nüüd Hertsoginna teenrid ja praevad puuderdatud parukatega terved päevad auvahtkonnas Hertsoginna ukse kõrval. Ega see ka nüüd normaalne pole...

 Sinu meelest pole asi aga üldsegi küünlaid väärt, sest selles puudub igasugune romantika. Aga Hiir ja teised loomad jälle arvavad, et sõda on romantiline ja selle õnneliku lõpu nimel tasub ohvreid tuua.

Paadunud romantikuna leiad sa tegelikult vähe aega muuks, kui põikleva, raskesti tabatava õnneliku lõpu otsinguteks. Loomulikult oled sa aru saanud, et protsess ise on sama oluline kui lõpptulemus. Ilma katsumusteta alguses puudub õnnelikul lõpul õige väärtus. Nii kummaline kui see ka tundub, mida suuremad on ohvrid alguses, seda hingematvam on idüll pärastpoole.
Mõnes mõttes sa nõustud Hiirega, sest Kaardid on ikka vastikult ülbed. Oli aeg, kui Kaardid ja Loomad olid sõbralikes suhetes ja sa võisid rahulikult Kuningaemanda roosiaias keset hurmavaid lilli ja aroome päikese käes mõnuleda, sulekesi sättida ja tiibu sopsutada. Nüüd ei ole ei sina ega teised Loomad enam teretulnud.

Näe, täna õhtul on Kuningaemanda aiapidu, aga Loomi pole muidugi jälle kutsutud. Oh, kuidas sa igatsed neid kauneid tunde Kuningaemanda roosipõõsas ning neid hingematvaid päikeseloojanguid!

 Hiljuti kuulsid sa puu otsas istudes Irvikkassi ja Tõugu poolsosinal peetud jutuajamist, mis su tähelepanu köitis. Osalt selle pärast, et see jutuajamine tundus olevat salajane ja mitte sinu kõrvade jaoks mõeldud (huvitav, kuidas saab unustada, et tuvidel on erakordselt terav kuulmine).

Teine huvi pakkuv asi oli teema -- "õnnelikud lõpud". Õnnelikud lõpud on sind ju sünnist saadik hurmanud, konspiraatorid aga vestlesid õnnelike lõppude teadlikust, tahtlikust ja eesmärgipärasest korraldamisest ja ühest plaanitavast erakordselt grandioossest lõpust (milles see täpselt seisnes, jäi tookord paraku segaseks). Kindlasti tuleks välja uurida, kuidas nad seda teevad, selline teadmine on vältimatult vajalik ja loomulikult ka see, mida nad plaanivad. Nende teadmised ja oskused võivad sulle ära kuluda, sest siis saaksid ehk endagi muinasjutu õnnelikuks teha. Äkki leiad niimoodi Gagarinigi üles! Ja siis saate rõõmsasti koos õnnelikult jälle koos olla!

Jah, aga sa muidugi ei taha, et nad sinu eesmärgist teada saaksid – naeravad su jälle välja...

Ja see Irvikkass on jube kahtlane kontingent... Ikkagi Kass, kusjuures tal on eriline anne ilmuda ja kaduda ning see pidev irve...Brrrrrrrrrr! See on tõeliselt õõvastav! Temaga peab VÄGA ettevaatlik olema, et ta sind kuidagi oma arusaamatu mõistujutuga Haneks ei tõmba...

Mõtled, et kui tema provokatsioonidest kõrvale oskad hoida, on ehk kõik korras. No vähemalt üks sinu tiivulistest unistustest peaks ju õnnelikult lõppema! Seda ei ole ju palju tahetud? Ega ju?