Vana Krabi - Tank

Who is the girl?
She is my daughter.
You lie, she is not.
I beg your pardon?
I said "She was hot."

Oh, maailm on hukas!
Kes teaks seda paremini kui sina – Vana Krabi.
Ja asjad lähevad aina hullemaks, kui kohe midagi ette ei võeta!

Imedemaa on minetanud igasuguse väärikuse ja mõtte. Ammu juba.
Kuningapaar oma süüdimatus upsakuses tegeleb kõige muuga, ainult mitte riigi valitsemisega! Muudkui korraldavad oma aiapidusid ja kroketimänge. Näe, täna õhtul on jälle järjekordne aiapidu. Ja muidugi ei vaevunud need eneseimetlejatest võltsaristokraadid JÄLLE loomi peole kutsuma! Heh, need kaardinirakad ei teagi üldse, mis asi see aristokraatia tegelikult on! Pole neil tõelisi kombeid ega midagi. Ainult fassaad. Nad peaks kõik sinu juurde kooli tulema! Sest sina vana kooli mehena tead etiketist ja peentest kommetest ja viisakus-ning moraalinormidest absoluutselt kõike!

Saba ja sõrgade nimel, kui masendav see kõik on!
Peab vist minema Tõugu juurde piipu tegema. Tõugu hüva piiburohi on sind ikka depressioonist välja aidanud. Mõistlik ja tubli on see Tõuk. On vähemalt, kellega mehe moodi juttu puhuda.

Noh, õnneks tuli mõnda aega tagasi loomade juurde Hiir. Ei tea, kus ta siiamaani redutas, aga ühel päeval oli ta platsis ja kohe esimesest jutuajamisest temaga said aru, et Hiir on üks asjalik mees ja tühja möla ei kannata. Lõpuks ometi oli sul mõttekaaslane, kes kohe avalikult ja suure häälega kuulutas, et Kaardid on mõttetud diletandid ja aegunud rämps ajaloo prügikastis ning tegelikult peaksid hoopis loomad Imedemaad valitsema. Mis sind aga Hiirt eriti austama pani, oli see, et mees haaras kohe härjal sarvist ja hakkas loomade riiki reorganiseerima, parteid ning sõjaväge kokku panema ja seda kõike ühel üllal eesmärgil – võtta üle võim Imedemaal!. Loomad ärkasid kui talveunest, said lõpuks ometi teadlikuks oma väärikusest ning kõrgest kohast pjedestaalil, kuhu Loodus on nad oma käega asetanud. Liigipuhtus ennekõige! Olid kõige sügavama südamesopini nii liigutatud, et ajasid oma parema sõra püsti ja skandeerisid: HEI, HIIR! HEI, HIIR! HEI, HIIR!
Ja vaata imet! Kõik teised loomad koos sinuga!

Imetlesid täiesti siiralt Hiire vaimu tugevust ja tema organisaatorivõimeid. Hiir on kahtlemata üks karismaatilisemaid isiksusi, keda kunagi kohanud oled! Pisar silmil vandusid Hiirele truudust, surudes alla vaikselt pakitsevat kadeduseussi, et sina ise sellega hakkama polnud saanud. Sinu pühendumus sai kuhjaga tasutud, sest Hiir määras sind loomade sõjapealikuks! Oooo, milline au! Sind oli märgatud ja tunnustatud!

Propagandaministriks sai Kotkapoeg. Nojah eks ta nõksa noor ole selle ameti jaoks, aga ülipüüdlik ja poliitiliselt korrektse jutuga – oskab suurepäraselt Hiire ideid edasi anda ning loomades Hiire poolt sütitatud eneseteadlikkuse leeki tagant õhutada.

Asekantsleriks pandi Part Dodo. Sellest valikust ei saa sa ausalt öelda eriti hästi aru, aga ju Hiir teab paremini. Mine tea, mis varjatud omadused Dodos peidus on.

Mnjah, Dodo...
Siinkohal varjutavad tumedad murepilved sinu mõtteid, tõstes jälle pinnale musta saladuse, mida endas väga kaua kandnud oled.
Oh, ei! Miks küll see nii pidi tookord minema! No kuidas see küll võimalik on, et niimoodi juhtus! Oh mu saba ja sõrad!
STOPPP!
Ma ei lähe närvi. Ma olen täiesti rahulik. Ma sulen silmad. Hingame....hingame... rahulikult...
Sulen silmad ning aeglaselt, tehes samal ajal sügavat hingamist, kujutlen end ujumas tiigis piiritu sinitaeva all. Nii hea tundub olla kantud mahedatest lainetest... Olla nii lõdvestunud ja peaaegu kaalutu - nagu vette pillatud õieleht.... Loojuv päike muudab vee minu ümber kuldseks ning näib, nagu ujuksin nüüd valguseookeanis... muretuna ja vabana... ilma kartuseta uppuda...

Ooooh, parem hakkas! See aitab alati! Või peaaegu alati...
Tõuk on ikka hea mees! Tema teab, kuidas depressioonist vabaneda ja lõõõõdveestuuuudaaaaa...
Kui ainult Hiir sellest teada ei saaks...
Niih korras...

Aga see must minevik...
Ühesõnaga, kord olid sinagi noor ja armunud ja õnnelik. Sa elasid rõõmsasti koos oma kaasa Papagoi Dooraga ning elu oli üks suur lust ja lillepidu. Ja siis ühel päeval saite te muna! Kaks muna! Oh seda rõõmu! Sinust pidi saama maailma kõige õnnelikum isa! Sa külvasid oma kalli kaasa üle hellituste ja kingitustega. Sa tõid järve põhjast välja kõige kaunimad kivikesed ja tegid neist Doorale imelise kaelakee. Kõik oli täpselt nii kui peab.
Kuni päevani, kui mõlemast munast koorus tibu. Sellel päeval varises sinu maailm kokku. Ühest munast koorus imearmas papagoi-tibu, teisest aga – PARDI TIBU!!! Nõudsid oma kaasalt selgitust, kuidas see võimalik on. Doora muutus ebalevaks ja üritas alguses sinu küsimusest kõrvale põigelda. Seda suuremaks muutus aga sinu kahtlus, et midagi on korrast ära. Lõpuks puhkes Doora nutma ja tunnistas üles, et tal oli romaan Part Totoga.

Oh, seda ei suutnud sa Doorale andestada! Külvasid ta üle süüdistuste ja etteheidetega ning korraldasid tõelise draama. Sa ei suutnud Doorale andestada, kuigi Doora kinnitas härdalt, et tegelikult armastab ta ainult sind ja kõrvalehüpe oli tema elu suurim viga, mida sügavalt kahetseb. Sa soovisid, et suudaksid andestada, kuid ei suutnud. Jälestusega vaatasid oma majas kasvavat sohitibu ning kibestusid iga päevaga üha enam, kuni kodune elu muutus täiesti väljakannatamatuks. Ja mida veel teised loomad ütlevad, kui teada saavad! Häbi ja häving! Sinu hea maine ja reputatsioon! Neist ei jää saba ega sõrgugi alles! Hulkusid mööda metsa ringi ja ei läinud päevade kaupa koju.

Sellel ajal sa Tõuguga sõbraks saidki – istusid temaga koos seene all ja tõmbasid piipu. Tõugule sa targu oma kodustest asjadest ei rääkinud.

Siis ühel päeval saabus ootamatu lahendus. Grüps – kuningapaari auväärne maagiline vapiloom, kutsus su enda juurde ja teatas, et teab juhtunust. Doora oli talle kõik ära rääkinud, sest ei suutnud alandust enam kannatada ja ei suutnud ise välja mõelda, kuidas olukorda lahendada. Grüps teatas, et „toimetas Doora maalt välja” ja ärgu Krabi püüdkugi teada saada, kus see „väljas” on. Teiseks said teada, et Part Toto oli selle peale enesetapu sooritanud ja end Tiiki ära uputanud. Ja seoses sellega oli sinust saanud üksikisa. Aga kuna kaks nii erinevat tibu tekitaksid loomades ebatervet uudishimu, otsustas Grüps, et papagoi Loori kasvatad üles sina ja pardipoeg Dodo tema ise koos Valekilpkonnaga. See tundus sulle mõistlik mõte, kuna sa ei suudaks iialgi näha seda sohitibu Looriga koos kasvamas...Seda enam, et tibud olid veel nii noored, et suure tõenäosusega ei mäletagi teineteist, kui suureks kasvavad.
Loomade uudishimu Doora ja Toto kadumise kohta ei olnud põhjust karta, sest Imedemaa loomad on nõksa imelikud – kui neile midagi öeldakse, ei teki neil kunagi selle kohta rohkem küsimusi.

Sellest hetkest alates olid sa murtud mees.
Sinu suur armastus oli jäädavalt läinud ja sulle oli jäänud vaid Loori, kellest tõotasid kasvatada tõelise daami. Ja seda sa ka tegid.
Sa õpetasid Loorile, kuidas istuda ja astuda, mida öelda ja kuidas käituda. Noomisid teda, kui ta liialt vadistama ja ringi keerutama hakkas, kuigi tegelikult olid hingepõhjani sellest armsast värvilisest sulekerast vaimustatud ning süda tilkus iga kord verd, kui midagi talle keelama pidid. Tegid selle tasa ennastsalgava ja ülevoolava hoolitsuse ja tähelepanuga, et Looril ei oleks millestki puudust ja ta tunneks end tõelise printsessina.
Targu ei öelnud sa Loorile, et oled tema isa, sest tegelikult ei olnud sa ju selles kindel ja see oleks tekitanud liiga palju segadust. Loori teadis lihtsalt, et oled tema hooldaja. Paaril korral ta küll päris sinu käest oma vanemate kohta. Muutusid siis sõnakehvaks ja ütlesid ainult, et Looril ei ole mõtet oma vanemaid taga nutta, sest nendega koos ei oleks temast iialgi saanud daami.

Olid Loori üle väga uhke ja viisid ta tihti loomade seltskonda, et temaga uhkeldada ja kõik näeksid, kui suurepärane kasvandik sul on. Loomulikult olid loomad Loorist täiesti vaimustatud ja see ainult paitas sinu ego - küll sa oled ikka tubli ja küll Loori on ikka imeline ja sina oled tema uhke patroon! Milline au!

Sattusid oma kasvandikust aina rohkem vaimustusse. Eriti siis, kui Loori oli juba neiueas ning läks üha enam Doora moodi. Sinus tärkas nostalgia ning hardumusega vaatasid oma elu armastuse teisikut sinu majapidamuses ringi sibamas...Oh, kui vaid saaks need ajad tagasi!
Loori tõi sinus esile ammu kustunud tunded, sinu meel muutus jälle helgeks ja tihti tabasid end Loori kirevaid sulgi paitamas ja mõtlemas temast kui enda omandist. Sest sina olid ta ju selliseks loonud!

Loori võttis tänulikult sinu tähelepanuavaldused ja rohked kingitused vastu. Ühel päeval tuli sul idee teha Loorile samasugune kee nagu sa kunagi Doorale tegid. Kui sa olid selle Loorile kaela pannud, tabas sind kui välk! Sinu ees ei olnud enam varsaeas noor neiu vaid Doora teisik oma täies küpsuses ja hiilguses! Tundsid end päästmatult armununa – vanad tunded Doora vastu kandusid üle Loorile ja olidki lootusetult sees!

Nüüd tabas sind moraalne dilemma – sa olid armunud Loorisse, kes suure tõenäosusega on sinu tütar! Aga kas ikka on? Või ei ole? Võibolla keelad sa endale oma elu suurima õnnevõimaluse täiesti ilma põhjuseta ja kuni elu lõpuni jääb see teadmatus sind piinama...
Oh, kui raske see sisemine heitlus oli! Tärganud armuleek ja kraapivad kõhklused õgisid sind seestpoolt tekitades väljakannatamatuid pingeid. Kuni lõpuks otsustasid – kaotada ei ole enam anyway midagi!

Asusid järjekindlalt, kuid pikkamisi Loorit vallutama ning sinu taktika kandis vilja – Loori sai sinu omaks! Teiste eest sa muidugi varjasid seda, sest ausalt öelda ei kujutanud sa päris hästi ette, kuidas sellesse suhtutakse. Eriti Grüps...

Mõne aja pärast panid tähele, et Loori ei tunne end hästi. Ta kurtis uimasust ja roidumust ning kahtlustas, et äkki on tal soopalavik. Sinul aga tekkisid hoopis teised kahtlused... Sulle meenus aeg, kui Doora oli munaootel... See ajas sind segadusse ja sa ei osanud mingit seisukohta võtta – hirm segunes hiiliva rõõmutundega, mida tumestasid mineviku mälestused...
Seepärast ei osanudki sa ei kurvastada ega rõõmustada, kui nendele sümptomitele oodatud (või kardetud?) tulemust ei järgnenud. Elu läks edasi.

Just siis oli see aeg, kui Hiir tegi ettevalmistusi sõjaks kaartide vastu ning Loori avaldas soovi sellest osa võtta ning anda oma panus loomade vabaduse jaoks. Mis sai sul selle vastu olla! Muidugi olid rõõmuga nõus!
Loori elas üllatavalt kiiresti sisse ja sa nägid rõõmuga, kuidas see tegevus talle rõõmu valmistas. Eriti uhke olid ka seetõttu, et Hiir Loorit kiitis.

Mõned asjad küll häirisid sind pisut – nimelt hakkas Part Dodo kahtlaselt Loori ümber tiirlema. See veel puudub, et see sohipoeg sinu kaunitari piirama hakkaks! Mõnevõrra häiritult märkasid, et Looril ja Dodol on ühesugused jalad.
Brrrrrrrrrrrrr...
Aga sa ei saanud ka Loorit koju jätta, sest Loorist oli lühikese ajaga saanud Hiire parem käsi ning Hiir oli Loorist täiesti vaimustatud. Loori viibis nüüd aina vähem kodus ja sebis koos Hiirega loomariigi asju ajaga, aga ülla eesmärgi nimel tuleb ohvreid tuua. Sa ei saa ju minna Hiire juurde ja öelda, et kuule mees, lase Looril jalga puhata, ma tahaks temaga rohkem koos olla. Esiteks käsitleks Hiir seda riigireetmisena (mis seda kahtlemata ka on!) ja teiseks on sul suleline tunne, et kui Hiir teada saaks, millised on tegelikult sinu ja Loori suhted, siis...
Ja kui Hiir veel teada saaks, et Dodo on tegelikult Loori vend ja sina nende...
Eeee.. sa parem ei mõtle selle peale. See oleks katastroof!
Hiir tuntud liigipuhtuse austajana hävitaks mitte ainult Dodo vaid ka Loori!
Ja kahtlemata jääksid ilma oma marssali paeltest ja kogu aust ning hiilgusest, mis sinu peale Hiire riigi sõjapealikuna langenud on. Rääkimata oma suure iidoli – Hiire lugupidamisest!
Oh, miks Tõuk ei võiks oma piibuga praegu siin olla ?!?!?!

Praegu on niigi pingeline aeg ja muresid kui palju! Ajal, mil kõik loomad peaksid olema ühte koondunud, on osad loomadest reetnud oma rassi eesmärgid – Kala ja Konn oma egotsentrilises upsakuses ja lühinägelikkuses ei olnud võimelised nägema suurt pilti ja keeldunud Hiirele allumast. Reeturid sellised! Nad läksid Hertsoginna TEENRITEKS! Loomad ja teenriteks! Milline teotus! Nii nad nüüd siis küpsetavad end puudriga paneeritud parukates Hertsoginna maja juures ja kujutavad ette, et nad teevad karjääri. Phäh!

Ja ega merisead Pat ja Paterson ning Sisalik Bill paremad pole. Neile Hiire hästiorganiseeritud riik, näe, ei sobinud! Nüüd nad siis elavad teistest loomadest eraldi sügavas metsas ja kasvatavad porgandeid ja kapsaid. Ise nimetavad ennast metsavendadeks. Noh, Bill on muidugi puhta sassis vend – kujutab ette, et on suur leiutaja ja loodusteadlane ning ajab täitsa segast juttu.

Ja siis veel see Tuvi...Tema on ka ikka täitsa ära keeranud! No tegelikult on ta kogu aeg imelik olnud. Muudkui räägib armastusest, romantikast ja kosmonautikast (huvitav, mis see kosmonautika on?) ja kellestki Gagarinist, kelle õlal ta istus ja kes teda palavalt armastas. Mõni aeg tagasi läks asi täitsa hulluks - Tuvi kuulutas kõigile loomadele, et sai Gagariniga muna. Sellest ajast peale on ta kapitaalselt arust ära. Muudkui valvab oma muna ja lubas oma pesa ümber traataia ehitada, sest tal on paranoia, et keegi varastab ta muna ära. Heh, kes ta muna ikka nii väga tahab! Tavaline muna. On ennegi mune nähtud...

Jah, muna...sellest ju kõik kunagi alguse saigi...
Oh, kellegil siin Imedemaal pole nii kurba saatust nagu sinul! No mille eest! Miks pidi see ometi sinuga juhtuma! Milline ülekohus! Oh, Loori! Miks sa küll niimoodi tegid! Eeee.. oot, ei, Doora ikka! Doora oli see, kes su elu hävitas. Loori on hea. Sinu Loori...
Hm, ta käitub viimasel ajal kuidagi kummaliselt ja tundub sinust eemale hoidvat. Ja tegelikult sulle ikka üldse ei meeldi, et ta koguaeg Hiirega ninapidi koos on...
Aitab enesehaletsemisest! Tegutseda on vaja!
Täna õhtul on see topakas Kaartide aiapidu, kuhu loomi muidugi kutsutud ei ole.
Me teile teeme aiapidu...