Tsitaat Dinah' suust: Hihihi! Sa tahad minuga mängida, onju? Noh? Tule, silita mind. Armasta mind. Mul ei ole kodu, ega kedagi kes minu eest hoolitseks, ma tohin ju sinu juurde jääda, eksole? Kas sa tohid mind endale jätta? Ma ei söö palju.
Dinah alustas oma elu korralikus perekonnas, kus oli kolm last ja tema nimi oli alguses Lindy. Lapsed armastasid teda väga ja Lindy oli õnnelik. Aga ühel päeval ei tulnud keegi millegipärast koju ja maja jäi tühjaks. Mõnda aega elas murelik Lindy samas majas edasi ja käis naabruses asuvatest prügikastidest toitu otsimas. Siis aga ilmusid majja kurjad inimesed ja Lindy oli sunnitud välja kolima. Tänavale.
Aasta otsa elas Lindy naabermaja trepi all. Elu oli julm. Tänavakoerad jälitasid teda pidevalt, toitu oli vähe, jõnglased loopisid kividega ja üritasid teda kinni püüda. Lindy näugus haledalt ja unistas ilusast elust.
Ühel päeval vaatas ühe suitsulõhnalise mehe nägu Lindy salajasse peidukohta trepi all. Mees pistis Lindy põue ja viis kuskile pilkases pimeduses. Kui mees põue avas nägi Lindy, et on toas! Ta polnud kunagi toas olnud ning talle vaatas vastu noore ja ilusa tüdruku nägu ja võttis Lindy endale sülle. Ta oli nii õrn. Ta paitas Lindyt ja rääkis tasasel ning rahustaval häälel. Tema nimi oli Alice.
Lindy sai endale uue nime, Alice kutsus teda Dinah'ks. Dinah oli pööraselt õnnelik oma uue elu üle. Alice hoolitses tema eest hästi, lubas tal kuhuiganes kaasa tulla ja mängis temaga kogu aeg. Ja mis kõige tähtsam, Alice armastas Dinah't.
Dinah on aru saanud, et tema õnn on kiindumuses. Heatahtlik ja armastav kodu on võtnud ta enda juurde ja kasvatab teda nagu päris oma kassi. See on kõik mida Dinah'l on tarvis. Pole ühtegi asja, mida Dinah poleks nõus oma uue perenaise heaks tegema. Tema lojaalsusel pole piire. Dinah saab aru, et iseseisva kassi elu polnud tema jaoks aga lemmikloomana on tal kõik mis tal varem puudu oli. Lemmikloomaelu ongi see tõeline elu.
Dinah teab, et Alice on ennekõike uhke tema suurepärase hiirepüüdmise oskuse pärast. Alice on seda korduvalt öelnud ja Dinah on selle üle õnnelik olnud. Oi kui õnnelik oleks Alice, kui ta mõne ilusa hiire või ehk mõne linnu kinni püüaks ning Alice’i juurde viiks. Siis annaks ehk Alice talle midagi head või teeks pai.
Uues elupaigas on Dinah endale loonud ka uue hobi – gurmaanlus. Oikuipalju maitsvaid asju on maailmas. Nii palju erinevaid maitsebukette ja hõrke elamusi. Väga harva keeldub Dinah mõnest uuest tundmatust maiuspalast, kui see või selle pakkuja just otseselt kahtlust ei ärata. Eriti häid maitseelamusi pakuvad erinevad munad. Inimesed ei paista mõistvat kõiki maitsenüansse, mida pakub üks hea muna. Oikuihea.
Dinah otsib võrdlemisi kergesti sõprust kõigiga, kes näivad piisavalt ohutud, et nende hoole alla end usaldada. Eriti kui midagi head pakutakse.
Dinah on viimasel ajal hakanud tundma üht väga kummalist, kuid siiski äärmiselt kassilikku tunnet – sellist kassilikku kevadepistet südames ja sügavat igatsust mõne isaskassi järgi, küll oleks tore hullata ja aasadel mängida koos.. ning natuke kuupaistel miilustadagi, kuid kust leida üks mehine ja tore isaskass…
Dinah järgneb oma uuele sõbrale igale poole ja Alice harilikult lubab. Dinah on nii õnnelik, et see on lausa füüsiliselt valus. Ta saab küll aru, et tema elu on paras pettus ja et tema nimigi pole päriselt tema enda oma, aga see uus elu on parem. Silitused ja sõbralik jutt tähendavad tema jaoks nii palju, eriti vist selle tõttu, et ta vahepeal sellest kohutavat puudust tundis. Elu on ilus.
Ühel päeval rääkis Alice Dinah'le oma unenäost (ilmselt mitte väga lootes, et Dinah tema jutust aru saab). Unenägu oli mingist kummalisest ja võõrapärasest maailmast (kuhu Alice sattus valgele taskuuuriga küülikut jälitades), elusatest ja rääkivatest mängukaartidest ning sellest, kuidas Alice kaardid kokku korjama peab, et omandada õnnetoov kaardipakk.
Vaid mõned päevad hiljem, kui Alice ja Dinah oma kodumurul mängisid, ilmus unenäos esinenud taskukellaküülik päriselt välja. Karjus “Oh mu kõrvad ja karvad, ma jään hiljaks!” ning putkas minema. Alice, kummalisel kombel, järgnes talle, täpselt nii, nagu unenäos oli juhtunud. Sisenesite madalasse küükikuurgu, roomasite, kuid järsku kadus põhi alt. Dinah kukkus, kukkus ja kukkus mööda pikka pimedust ning riiulite vahel, mis olid täis kõige kummalisemaid asju. Maandudes maapinnale ei tundnud Dinah valu – muidugi, sest kass maandub alati käppadele. Alice tõusis püsti, kloppis riideid, Dinah lakkus kasuka puhtaks ja ütles Alicele selges inimkeeles “Tere” ning vaatas, kuidas üks suur vestiga valge küülik urust välja lipsab..
No comments:
Post a Comment