Gagarin - Uuk

Lennä, Juri Gagarin, lennä!
Lennä, Juri Gagarin!
Tule elävänä takaisin...

Sa tajud ühepikkuste ajavahemike järel vappumist ja hetkeks ei saa sa aru, kas see toimub sinus või sinu ümber. Seejärel hakkas su pea huugama ja kõik sinu ümber muutus – jõgi, kõrkjad, taevas pea kohal – see kõik taandus kuhugi ja sa avastad ennast kitsast kabiinist, mis lahutab sind ülejäänud maailmast. Pea kohale tekib taeva asemel lagi, süttib tuhm elektrivalgus ja maailma rütmiline vappumine muundub selleks, mis ta oli algusest peale olnud – telefonihelinaks.
Sa istud tähelaeva kitsas kabiinis, seljas kosmonaudi kombinesoon. Helises põranda külge kruvitud raadio roheline karp.
Sa võtad toru.

„Kuule, sina raipenahk, sitane pederast!” plahvatab su kõrvus viimase piirini viidud koletu bass. „Mis sa teed seal, peksad pihku või?”
„Kes seal on?”, pärid sa minevikuulmast ikka veel segaduses.
„Lennujuhtimiskeskuse ülem, polkovnik Halmuradov. Noh, ärkasid üles?”
„Möh?”
„Munn jätta! Minutine valmisolek!”
„Just nii, minutine valmisolek” hüüad sa automaatselt, hammustad õudusest endal huule verele ja klammerdud pilguga vilkuvatele tulukestele juhtimispuldil.

Kuigi ega sul endal pole siin eriti midagi juhtida. Kõik on sinu eest ära otsustatud ja sa oled täiesti juhtimikeskuse kontrolli all. Sina, Nõukogude Liidu esimene kosmonaut, Juri Gagarin, alustamas ülisalajast lendu Kuule. Tegelikult ei tea sellest rohkem keegi kui vaid kitsas ringkond asjapulkasid. Ausalt öelda ei ole sa isegi kindel, kas valitsus teab. Rääkimata ameeriklastest. Nemad ei tohi midagi teada. Veel minut ja algab Nõukogude Liidu seni kõige ambitsioonikam, salajasem ning ohtlikem eksperiment. Kui see õnneks läheb, saab sinust esimene inimene, kes astub Kuu pinnale. KUI kõik hästi läheb...

See oli juba ammu teada, et ameeriklased valmistuvad selleks lennuks Ja siis läks teil kiireks – Nõukogude Liit lihtsalt PEAB esimesena Kuule jõudma! Seda au ei saa ameeriklastele jätta! Nagu külmast sõjast veel vähe oleks... Kurat seda värki võtaks! Sa tead väga hästi, et see niinimetatud tähelaev ei vasta kaugeltki mitte kõigile ohutusnõutele ja ausalt öelda on sulle üsna otse vihjatud, et Kuu peale sa tõenäoliselt küll jõuad, aga Maale tagasi... Tegelikult öeldi sulle üsna otse välja, et see laevuke ei ole ilmselt võimeline Kuu pinnalt startima. Halmuradov isiklikult poetas sulle selle väikse saladuse. Vaatasid talle seekord arusaamatuses otsa – mis? Nad saadavad sind teadlikult kindlasse surma?

„Vaata, Juri, on vaja. Ameeriklased hingavad meile kuklasse. Me ei saa lubada, et Kuu vallutamise au neile läheb. Meil ei ole rohkem aega ja ressursse paremat laeva ehitada ja keegi peab ennast ohverdama – Nõukogude Liidu nimel! Me oleme kõik saavutanud tänu kangelastele, kes on saavutuste nimel jätnud oma elu. Juri, mõtle selle peale, kus sa ilma meieta oleksid? Hale, läbikukkunud joodikust katselendur! Kurat! Ja nüüd sa vingud nagu mingi lalisev kloun! Mis tähendab üks elu võrreldes sellega, millist kuulsust sa meile oma kangelasteoga tood? Mõtle natuke – sinu karjäär oleks nii kui nii läbi, kui sa praegu keelduksid. Sa ju ei taha, et sinuga läheks nii nagu Mitjaga, ega ju?”
Halmuradov vaatas sulle küsivalt tungiva pilguga otsa. Ta teadis väga hästi, et sul ei ole valikut. Kuradi sitapead ikka! Niimoodi sind orki tõmmata! Ise viskab viina nagu tarakan, raisk! Peale ka ei hammusta.
Ei, sa ei tahtnud, et sinuga läheks nii nagu Mitjaga. Kuigi sa isegi ei tea, mis Mitjaga tegelikult juhtus, aga ühel päeval ei tulnud ta enam omal jalal polügoonilt tagasi. Veeretati kanderaamil, musta kile all minema. Matustele ei lastud isegi omakseid. Öeldi, et õnnetus. „Persevest!” röögatas raadiotelefon. „Mida kuradit sa jukerdad! Kuradi hoorapoeg, sa ju tead, et meil ei ole aega seda andurit välja vahetada! Küll see vastu peab!” kostus läbi sahina. Ilmselt sõimas Halmuradov mõnda tehnikut. Üks andur ees või taga, vahet pole...

„Viiskümmend üheksa...viiskümmend kaheksa..!
Hakkab pihta...
„Jura, Jura.... kas sa kuuled mind?”
See oli Sjoma, sinu lapsepõlvesõber ja treeningukaaslane, kes lõpuks kunagi lendama ei pääsenudki. Istub nüüd lennujuhtimiskeskuses.
„Jura, tead, millest ma mõtlen?”
”Millest?”
„Lapsepõlv tuli miskipärast meelde. Mäletad, kuidas me tuvisid püüdsime? Me võtsime, tead, säärase väiksema puukasti, noh, nagu bulgaaria tomatitel oli, poetasime leivapuru maha ja panime ta kummuli seisma, ühe külje all...”
„Türa, te lobisete seal!” kärgatas Halmuradovi hääl. „Sinu asi on sekundeid lugeda, persevest! Jura, pane hapnikumask pähe!”
„Kolmkümmend kolm...” kostus Sjoma monotoonne hääl.

Äkki märkasid, kuidas teadvus kaob. See tähendab, sa ei märganud mitte seda, et ta kaob, vaid seda, kuidas sa teadvusele tulid. Sa nägid unes Kuud...
„Jura...” sosistas Sjoma hääl sinu kõrvaklappides. „Kas sinuga on kõik korras? Ma ei näe sinu tervisliku seisundi andurite näitu...Jura?”
„Just nii, süda lööb, enesetunne on normaalne.”
„Kuusteist...”
Vastu su vasakut puus rõhub hapnikuballoon kirjaga „Tuleohtlik”. Heh, muidugi...
„Üheksa.....Kaheksa...”

„Stardieelsete sekundite lugemine,” meenusid sulle seltsimees Urtšagini sõnad, „see pole midagi muud kui miljoni televiisoriga korrutatud ajaloo hääl.”
Jah, televiisor... Keegi ei teagi, kuhu sa lendad. Ja et sa üldse lendad. Ema...mis temast saab? Tuuakse talle mingi aja pärast teade – Hukkus Nõukogude Liidu kangelasena katselennul...

„Kolm...kaks....üks....SÜÜDE!”
Kuskilt kaugelt alt kostis kõminat ja mürinat, see muutus iga sekundiga valjemaks ja ületas varsti kõik mõeldavad piirid – otsekui taoksid vastu raketi raudkorpust sajad haamrid korraga...nagu pühapäeva hommikuti, kui ainuke refleks, mis töötas, oli koperdada käsikaudu kööki, kiskuda lahti külmutuskapi uks ja haarata hapukurgupurgi järele...
Siis algas rappumine ja sa põrkasid mitu korda peaga vastu seina sinu ees.
Järgmisel hetkel kõlas torus kauge hääl:
„Jura! Sa lendad! Ja kurat, et sa kõik nii teed nagu ma ütlesin!”
Pigistasid alateadlikult väikest brauningut, mille Halmuradov sulle enne starti pihku pistnud oli.
Aitäh, „sõber”!

„Jura! On sinuga kõik korras?”
See oli Sjoma murelik hääl.
„Kombes!”
„Me arvasime, et start jäetakse ära, sa magasid nii kõvasti. Moment on ju täpselt välja arvutatud. Sellest sõltub trajektoor. Saadeti koguni soldat masti otsa, ta tagus vastu voolundit saapaga, et sa üles ärkaksid. Raadiotelefoniga kutsuti sind vahetpidamata välja.”
„Ahah.”

Siis saabus vaikus. Pikaks ajaks. Raadiotelefon lakkas töötamast.
No tore. Ihuüksi pilkases tühjuses. Raisk! Ah, mis seal vahet on. Perses oled omadega niikuinii.
Sa ei teadnud, kui kaua vaikus kestnus oli, kui korraga ärkasid Sjoma hääle peale:
”JURA! JURA! Vasta ometi!”
„Mis on?” küsisid sa loiult.
„Jura... oh, meil oli üks raske moment, telemeetria ütles üles. Ta ei öelnud just otse üles, saad aru, vaid paralleelselt lülitati sisse teine süsteem ja telemeetria ei läinud lihtsalt käima. Isegi kontroll jäeti mõneks minutiks ära.”
”Ah, mul pohhui!”
Vaikus...

„Jura, „Majak” saadab muusikat. Ma lasen sulle. Lülita raadio sisse.”
Sinu kõrvu hakkas kostma süntesaatori ja kitarride painavalt voogavaid helisid, Programm oli juba lõppemas ja mõne sekundi pärast saabus jälle vaikus.
„Kas kuulsid? See oli Pink Floyd! „One of these days”.
„Mul on nad kõik olemas. Neil on säärane plaat, lehm on veel ümbrisel...”
„Atom Heart Mother.” lausus Sjoma vaikselt.
„See mulle meeldib. Ja ühte mäletan veel, see on topelt, nad istuvad hoovis ja seinal on pilt sellesama hooviga, kus nad istuvad...”
„Ummagumma.”
„Sitt, aga mitte muusika!” röögatas torus Halmuradovi hääl. „Kuradi biitnikud! Pidage lõuad ja vabastage kanal! Mida perset te lennuväkke ronisite, sitapead! Kasvatanud siis juukseid edasi ja jätnud meheteod meeste teha! Nahhui teid siia vaja oli üldse! Nii, Juri, varsti hakkame sind maandama. Tähelepanu! Kui loen kolmeni, lülitada pidurdusmootor sisse vastavalt raadiomõõtja käskudele!”
„Just nii!”

Mootor lülitus sisse. Ta töötas vahedega, kuid umbes kahekümne minuti pärast lendasid sa korraga õlaga vastu seina, siis seljaga vastu lage ja kõik ümberringi põrus talumatust mürinast.
„Jura, Jura.... kas sa...” ragises raadiosaatja.
Kurat, midagi on valesti...

„...ei ole kontakti...ma kaotasin...raisk! see relee ei tööta!....” kuuled sa katkendlikke hääli läbi meeletu mürina ja turbulentsi, mis tundub raketti tükkideks kiskuvat.

Nii, nüüd on siis kõik...
Nii palju siis Kuust ja kangelasteost. Oh, raisk! Kuradi emanikkujad! Saite oma kangelasteo ja kuulsuse! Paras teile raiskadele!

Tunned läbi skafandri kasvavat kuumust, mis pikkamisi täiesti talumatuks muutub. Ah, persse see hapnikumask! Vahet pole enam ju. Kõik on niikuinii läbi!
Kisud väsinult hapnikumaski eest ja viimane, mida mäletad, on portreefoto sinust endast, valge tuvi, armastuse ja rahu sümbol sul õlal istumas...
Siis kaob kõik...

Pikkamisi, kuid kindlalt imbub su silmalaugude alla valgust. Valgus... No räägitakse jah, et enne surma pidi valgust nägema. Tähendab, sulle sattus ükskord kätte salaja tõlgitud ja paljundatud artikkel surmajärgsetest kogemustest. Mingi ameeriklase kirjutatud. Päris huvitav oli. Oot, mis seal veel oligi...
Järgmiseks hakkad kuulma helisid...
Mingi vaikne sahin kuskil pea kohal...
Ja lõhnad...
Oh, täpselt nagu maal vanaema juures!
Kas surm ongi siis selline, ilus, nagu ameeriklased kirjutavad? Ja meile kogu aeg räägitakse, et vastikud kapitalistid. Tuleb välja, et neil on õigus!
Ja korraga tunned, et sul on väga hea meel, et nüüd just ameeriklased esimesena Kuu peale jõuavad!
Huvitav, kuidas SEE KOHT pärast elu välja näeb?
Proovid ettevaatlikult silmi avad. Heh, õnnestubki!
Sinu kohal on tükk kõige sinisemat pilvitut taevast ja silmanurgast näed rohelisi puudelatvu.
See ei ole küll päris see, mis sa ootasid, aga... Oh, äkki sa tegid uue olulise avastuse, mida ameeriklased ei veel kogenud ja kirja pannud!
Hea küll, aga huvitav, kui sa oled võimeline silmi avama, kuidas siis muu kehaga on?
Nii, sõrmed liiguvad, varbad ka...
Ajad end ettevaatlikult istukile...
Oh saaaaa! Nii ilusat metsa pole isegi su vanaema juures!
Taevas – sini-sinine! Rohi ja puud – rohe-rohelised!
Eh, nagu lapsepõlves...
Kahju, et Sjomat siin pole...
Korraga tunned, et midagi häirib sind. Väga suurel määral. Sa ei saa kohe aru, mis see on, kuid siis taipad – su süda lööb, pulss tuksleb täiesti normaalselt...
Mida kuradit?!
Elus?
Oot, aga kui sul süda lööb, siis ei saa sa ju surnud olla?!
Ja kui sa pole surnud vaid elus, siis kus kurat sa oled?!
Vaatad ümberringi – ei, raketist pole mingit jälge, nagu ka sellest, et siin oleks mingi lennukatastroof toimunud.
Kas sa hakkad hulluks minema?
Kurat võtaks, viina kah pole...Praegu võtaks ühe klõmaka küll...
Kus sa küll oled?
Kuu peal?

Ja siis kuuled sa korraga kedagi rääkimas. Kõige veidram on see, et vene keel see küll ei ole, aga sa saad sellest aru...
„No on kaardid, ma ütlen! Küll me neile veel teeme! Teie aeg saab varsti ümber. Vot kui tuleme täna õhtul koos hiire ja teiste loomadega ja siis hakkab alles hakkab nalja saama! Asi on naljast kaugel!”
Endalegi üllatuseks märkad, et olid esimeste sõnade peale end põõsasse peitnud. Sealt ettevaatlikult välja kõõritades püüad silmadega kõnelejat leida, aga ühtegi inimest ei paista.
Hm, mis ähvarus see „hiir ja teised loomad” küll olema pidi? Ja mis kaardid?
Siis kostub rohust sahinat ja sa märkad hiiglasuurt krabi. Krabi... metsas?
„Peaks Billi jutule minema... ta on küll täitsa hull, aga ehk ta leiutab mingi salarelva, teadlane nagu ta meil on.” kuuled jälle häält ja ja endiselt krabi silmitsedes saad aru, et ...
MIDA?!?!?! Loomad ju ei räägi?!?!?!
Sa püha müristus! Nüüd on see siis ametlik – sa oled hull!
Vajud ahastuses põõsa alla ja käega maha toetudes tunned selle all midagi väikest ja külma. Hm, pudel ja sellel silt „Joo mind!”
Mõttelageda pilguga korgid pudelikese lahti ja jood selle kurvameelselt tühjaks.
Ui bljääääääd!
Mamotška radnaja! Gdje ja?
Domoi hatšu!
Seejärel vajud sügavasse kosutavasse unne.

Sa ei tea, kui kaua sa magasid, õigemini oli see rohkem teadvuskaotuse moodi.
Siis meenub sulle rääkiv krabi. Uuuuh!
Piilud põõsast välja – tühjus.
Hingad kergendatult – ju see oli mingi hallutsinatsioon ja hakkad astuma suunas, kus mets tundub hõrenevat. Iga mets lõppeb ju kuskil ära. Kõigepealt pead sa siit välja saama...