Köögitüdruk - Xelyn

Some day my prince will come
Some day we'll meet again
And away to his castle we'll go
To be happy forever I know

Some day when spring is here
We'll find our love anew
And the birds will sing
And wedding bells will ring
Some day when my dreams come true

See on ebaõiglane!
Täna on Kuningapaari aiapidu ja sind ei ole kutsutud!
Muidugi, sa oled ju kõigest Hertsoginna Köögitüdruk ja sinu pärusmaaks on potid-pannid, majapidamistööd, Hertsoginna lugematute alusseelikute pesemine ja puudripintslite puhastamine (mitte, et kogu see jama, mida ta endale kilode peale peale määrib teda ilusamaks teeks) ning tema vastiku iseloomu ja veidrate ettevõtmiste talumine. Ja see ei ole just lõbus. Hertsoginna ei luba sind majast eriti kaugemale minna ja mõnikord tunned ennast väga üksiku ja õnnetuna. Aga sa ei julge tema käsust üle kah astuda, sest Hertsoginna raev on kohutav! Ja nii siis passidki terved päevad majas, koristad ja küpsetad, kraamid ja kokkad. Kas tõesti see ongi sinu saatus?

Hertsoginna juttude järgi tead, et kuskil on suur ja uhke Kuningaloss, kus elavad Kaardid ja kuningapaar – Ärtu Kuningas ja Ärtu Kuningaemand. Hertsoginna käib koguaeg lossis mingeid asju ajamas ning saabub sealt tihti üsna ärritatuna või siis vastupidi – väga rahulolevana. Aegajalt võtab ta lossi minnes kaasa suured värvipliiatsid. Huvitav, mis ta nendega teeb?
Ükskord sattusid peale väga kummalisele intsidendile – Hertsoginna joonistas nende pliiatsitega Siga, kelle ta oli endale modelliks tassinud. Ja siis juhtus midagi kummalist – paberile joonistatud siga elustus, „astus” paberi pealt välja ja muutus päris elusaks Põrsaks! Sulle jäi mulje, et Hertsoginna pole üldse tulemusega rahul. Mõnda aega elas see Põrsas teil majas, Hertsoginna sussutas teda, ja vähe sellest, sundis ka sind seda tegema, kuni ühel päeval võttis Põrsas kätte ja jooksis metsa ära. Ju tal sai Hertsoginnast siiber. Mõni ime...

Oled paaril korral julgenud Hertsoginnat paluda, et too sind kuningalossi kaasa võtaks, mille peale on sind tabanud Hertsoginna hävitav pilk – kuhu sa pressid! Sa oled Köögitüdruk ja ei kõlba lossi!
Köögitüdruk...
Hm, kas siis Köögitüdrukuks sünnitakse ja jäädaksegi? Nii kaua, kui mäletad, oled alati elanud Hertsoginna majas Köögitüdrukuna. Oled oma peakest murdnud oma identiteedi üle – kes sa siis ikkagi oled? Kaart sa ei ole, kõige enam sarnaned Hertsoginnale, kes on nö Pool-kaart, kuid Hertsoginna eitab igasugust sugulust sinuga. No mida veel! Tema on ju Hertsoginna, aga sina KÖÖÖÖGitüdruk!

Nagu Hertsoginnast veel vähe oleks, elab majas ka Valge Küülik. Sa ei ole siiamaani aru saanud, millised on Hertsoginna ja Valge Küüliku suhted, igal juhul on need naljakad.
Valge Küülik sebib pidevalt asjaliku ja tähtsa näoga ringi, koguaeg on tal kiire ning igal sobival ja mittesobival juhul (eriti siis, kui ta täiesti ilmselt tahab mõnda talle ebameeldivat vestlust katkestada) haarab ta vestitaskust kella ja pomiseb – Oh, mis kell juba on! Mu kõrvad ja karvad, ma jään hiljaks! Ning tormab minema.
Sulle tundub, et Valge Küülik kardab Hertsoginnat natuke (kes ei kardaks!), kuid samas saad aru, et mingis mõttes kasutab Valge Küülik Hertsoginnat ära.
Kui sa nüüd hästi meelde tuletad, siis sulle tundub, et nägid Hertsoginna punast värvipliiatsis viimati Valge Küüliku vestipõuest välja turritamas...

Ega sa täpselt ei tea, millega Valge Küülik veel äritseb, aga üks äri, mida ta ajab, on tõeliselt veider.
Nimelt hiilivad majja aegajalt Kuninga kaardiväelased, kelle pealik on kuuldavasti Ärtu Soldat, ning toovad igakord kaasa mõned väga isuäratavalt lõhnavad ning kaunid tordid. Nad tulevad alati siis, kui Hertsoginnat ei ole. Küülik aga katab selleks ajaks iga kord laua, keedab vett ja paneb sinna sisse mingit tumedat puru, mis vee tumedaks muudab ja imelikult lõhnab. Kord küsisid Küüliku käest, mis see on. Küülik vastas põiklevalt, et see on Tee ja tegelikult ei ole sa seda kunagi näinud, kui tahad, et su käsi ka edaspidi hästi käiks. Ja Hertsoginna ei tohi sellest teada saada!
Said aru, et tegemist on mingi tumeda äriga ja igaks juhuks rohkem ei pärinud, sest Valge Küüliku pilk oli vägagi tähendusrikas.
Niisiis – Küülik kutsus kaardiväelased alati Teelauda, olles enne teenritele vaba päeva andnud ning vihjates Köögitüdrukule, et väljas on ilus ilm. Kaardiväelased ei jää kunagi majja eriti kauaks ning nad lahkuvad sealt alati väga heatujuliselt ning itsitades. Muidugi hakkas see asi sind huvitama ja ükskord julgesid natuke aknast piiluda – heh, ei midagi huvitavat – kõik lihtsalt istusid ümber laua ja jõid tassidest seda Teed. Alguses vaikides, siis hakkasid kõik märgatavalt lõbusamaks minema, kuni lõpuks jutustasid ja itsitasid kõik üksteisevõidu. Aga mitte Valge Küülik. Tema istus laua ääres küll, kuid Teed ei puutunud ning vaatas ühtelugu kella, aegajalt Kaardiväelastele Teed juurde valades.
Heh, mingid veidrikud...
Kes ja miks peaks tahtma seda tumedat, väga ebameeldivalt lõhnavat tumedat vett sisse juua...Pealegi oled sa kuulnud, et see jook on üldsuse silmis taunitud, selle peale krimpsutatakse halvustavalt nina ning seltskonnas ei ole sellest üldse viisakas rääkida.

Hertsoginna tundub Valge Küüliku suhtes ka mõne koha pealt silma kinni pigistavat. Muidugi – tal läheb pikakõrvalist ärimeest vaja! Valge Küülik tassib Hertsoginnale puudrit ja nooreks tegevat kreemi, parfüüme ja parukaid, alusseelikuid ja lehvikuid ja muud sellist kraami, mis peaks Hertsoginna ilusaks tegema. Aga sinu meelest on ta lihtsalt naeruväärne – ilu ja noorust ei saa osta, need lihtsalt kas on või ei ole. Hertsoginnal paraku pole. Aga sinul on!
Selle peale mõeldes läheb sul iga kord tuju kohe heaks ja tunned, et võiksid selle teadmise najal mägesid nihutada! Seina peal olev peegel paljastab piisavalt hästi tõe – sa oled ilus! Tõesti ilus! Ja noor. Su palged õhetavad kui loojuva õhtupäikese kuma ning suu on kui üks kaunis roosinupp. Juuksed kui voogav siid ja nahk kaunilt hele kui piim!
Jah, aga mis sul sellest kasu on, kui keegi seda ei näe!
Oh, kuidas tahaks täna lossi aiapeole minna!

Aga sa ei saaks sinna isegi salaja hiilida, sest mõni aeg tagasi palkas Hertsoginna endale kaks uut teenrit – Kala ja Konna. No on need alles veidrad olevused! Passivad küll kordamööda, küll üheaegselt Hertsoginna maja uksel, täiesti liikumatult silmi punnitades, puuderdatud parukad peas nagu mingid puuslikud! Idee järgi peaksid nad igakord ukse avama, kui keegi majja tuleb või sealt väljub. Need tolad aga teevad seda ainult siis, kui ukse peale koputada. No sa saad veel aru, et võõral, kes külla tuleb, on viisakas kõigepealt koputada, aga isegi siis kaotab see mõtte, kui väljapool ust seisab ju teener, kes NÄEB, et külaline tuleb. Aga selle asemel, et uks avada, ütleb too – Selleks, et ma ukse avaksin, peate te koputama.
Naeruväärne!
Veel naeruväärsem on see, et ka majast väljumiseks peab koputama – majas SEES olles, sest seal seisab teine tolvan, kes avab ukse ainult koputamine peale.
Õnneks käivad nad vahest ikka ära ka, aga sulle tundub, et täna nad ei lähe. Sest veel rohkem tundub sulle, et nad kannavad sinu tegemistest Hertsoginnale ette.

Tegelikult hellitad lootust, et ehk Ärtu Soldat leiab sobiva juhuse ning lippab salaja sinu juurde. Sest tegelikult ei ole kõik juba mõnda aega enam nii lootusetu ja trööstitu...

Mõni aeg tagasi juhtus ime.
Ühel kaunil päikesepaistelisel hommikul, kui astusid majast välja mõttega natuke linnulaulu kuulata (Hertsoginna, Valge Küülik ja ka topakad teenridi olid kõik kuskil ära), nägid sa äkki ilmutust. Nagu maa seest ilmus korraga su ette maailma kõige ilusam olend, keda sa kunagi näinud olid (noh, sa polegi tegelikult eriti kedagi näinud...).
Tema südame kohal ilutses suuuuur punane süda ja hetkeks arvasid sa nägevat, kuidas see tuksub ja kiirgab sooja punast valgust, mis langes otse su palgetele ning soojendas neid. Jäid tardunult seisma – sa arvasid, et näed viirastust.
Siis said aru, et viirastus see ei ole, sest võõras vaatas sind samasugusel pilgul vastu – nagu ei usuks oma silmi, suu kergelt avali. Ja siis haaras ta endal südamest. Sulle aga tundus, et see oli sinu süda, mille ta oma sooja embusesse haaras. Sa lihtsalt tundsid seda! Oh, veel kesta hetk! See oli nii imeline!
Ja ime ei lõppenudki.
See oli Ärtu Soldat, Ärtu Kuninga ja Kuningaemanda poeg – prints ja Kaardiväelaste uhke kapten! Ja teie tunded olid vastastikused!

Sellest hetkest alates said teist armastajad.
Oh, kui kaunis aeg see oli!
Ärtu Soldat hiilis ühtelugu lossist minema, et sinuga kohtuda. Ka sina varjasid algul teiste eest oma tutvust Ärtu Soldatiga ja nii veetsite neid kauneid varastatud hetki metsas jalutades, linnulaulu kuulates, üksteisel käest kinni hoides ja õhates. Ajapikku kadus ujedus teie suhtest ning teie lähedusest sai midagi enamat kui armulõõsast põletavad pilgud, mis punastama panid. (Seda meenutades punastad sa veel praegugi.)

Ühel hetkel saite aru, et te ei suuda enam hetkegi ilma teineteiseta veeta ja otsustasite asja avalikuks teha. Ärtu Soldat teatas, et kavatseb oma tunnetest sinu vastu rääkida Kuningale ja Kuningaemandale ning sinust saab siis ametlikult tema kaasa – Imedemaa printsess.
OH! Sa sulasid seda kuuldes! Mõelda vaid – sinust, Köögitüdrukust saab kogu Imedemaa printsess! Ja Ärtu Soldat armastab sind!
Ja Hertsoginna võib seenele sõita!!!
Leppisite kokku, et sina omakorda räägid Ärtu Soldati kosjaplaanidest Hertsoginnale. Tegelikult sa natuke kartsid ka, sest Hertsoginna on üsna hirmutav ja kunagi ei ole teada, kuidas ta reageerib. Kuid oma suure armastuse nimel olid sa kõigeks valmis! Mõelda vaid – te elaksite rõõmsasti koos lossis ja sina saaksid lahti oma Köögitüdruku staatusest ja siis te saaksite Ärtu Soldatiga lapse. Ega sa tegelikult hästi ette ei kujuta, kuidas see käima peaks ja kuidas teie laps välja näeks, sest Ärtu Soldat on kaart, aga sina oled...Jah, väga hea küsimus – kes sa oled?

Paraku ei olnud sa valmis Hertsoginna SELLISEKS reaktsiooniks!!!
Hertsoginna ahmis tükk aega õhku ja läks näost aina punasemaks, kuni sa akkasid kartma, et ta lämbub ära. Siis pääses see sisseahmitud õhk välja kui paisu tagant ning kõlas nagu lõvi möirgamine ja rongivile üheaegselt. ( Mis asi see rong küll on?). Hertsoginna kriiskas nii kuis kops võttis ja loopis sind pottide ja pannidega. Pidid jällegi kuulma, et sa oled vaid Köögitüdruk ja sinu koht on KÖÖGIS!!!!! pliidi ja pudrunuia vahel ja mitte lossis ning parem unusta Ärtu Soldat KOHE ära, kui ei taha, et asjad tõesti halvaks lähevad! Koduaresti ähvardusel keelas Hertsoginna sul Ärtu Soldatiga kohtumise ja lisas, et sa ei taha teada, mis siis juhtub, kui sellest keelust üle astud.
Olid täiesti šokeeritud ning imeilus õhuloss, milles juba ehitanud olid, langes kokku, taevas kukkus vastu maad ning lömastas sinus tärganud lootused uuele, paremale elule.
Pisarsilmil kurtsid järgmisel kokkusaamisel oma kurba saatust Ärtu Soldatile lootuses, et sinu prints valgel hobusel sind lohutab ning ühe käeliigutusega kõik jälle ilusaks teeb. Paraku olid murepilved temagi pea kohal – kulm murelikult kortsus jutustas ta, kuidas tema jutu peale Kuningas ja Kuningaemand reageerisid – pööbel ja mitte-kaart tuleb kuningakotta ainult üle valitsejapaari laiba!

Pööbel ja mitte-kaart..... Jälle kord viidati sinu päritolule...
Mis selle päritoluga ometi on? Ei saa ju olla nii, et sa sündisidki kohe Köögitüdrukuks? Kas su vanemad olid siis ka teenrid? Hertsoginna peab seda teadma...

Niisiis olite mõlemad samas seisus – Imedemaa Võimsad ei aktsepteerinud teie suhet ning seisid sellele risti vastu. Kuid Ärtu Soldat ütles, et tal on plaan, isegi kaks plaani, kuidas seda olukorda lahendada. Ta ei kavatse mingi hinna eest sinust loobuda! Ja armastuses ja sõjas on kõik lubatud!
Nüüd pidite veel rohkem konspireerima, et oma kohtumisi saladuses hoida.
Ühel viimastest kohtumistest, mille põõsa alla armuuimas veetsite, rääkis Ärtu Soldat sulle oma plaanidest – ta kas lahkub õukonnast, ehitab metsa servale väikse majakese, kus te koos elama hakkate, või teine võimalus on Kuningas elimineerida. Soldatil olla selleks vahendid olemas. Mida see „elimineerida” täpselt tähendab, sellest sa aru ei saanud, aga ilmselt on see midagi suurt ja hirmsat. Ärtu Soldat näitas sulle Kuninga skeptrit ja ütles, et selle abil saabki Kuninga elimineerida.
Andusite muretult oma armastusele. Kui Soldatil saabus aeg lahkuda, tegi ta kohutava avastuse – Kuninga skepter, mis oli siinsamas põõsa all olnud, oli kadunud! Su kallim kukkus näost täiesti ära! Keegi oli selle ära varastanud samal ajal, kui teie põõsa vilus vallatlesite. Aga kes? See, kes skeptri ära viis, oli kahtlemata tunnistajaks ka teie kohtumisele. Oh, mis siis küll saab, kui Hertsoginna sellest teada saab!!! Ja mis saab Ärtu Soldatist, kui tema skeptrivargus välja tuleb! Oh, kõik teie plaanid võivad nüüd liiva joosta! Vähe sellest – te võite isegi oma peadest ilma jääda!

Sellest on nüüd juba mitu-mitu päeva möödas ja kogu selle aja jooksul pole sa Ärtu Soldatiga kohtunud ega temast midagi kuulnud ning oled juba vägagi murelikuks muutunud – kas on midagi halba juhtunud? Hertsoginna käib kuidagi eriti sageli lossis, aga tema käest ei julge sa midagi küsida. Parem tema valvsust uinutada.
Kuidas küll Ärtu Soldatiga kontakti saada?
Hm, võibolla annab seda Valge Küüliku kaudu teha? Tema sebib koguaeg ringi ja see ei ärata mitte kelleski kahtlust. Aga kuidas ta nõusse saada?
Ja kelle käes on skepter?
Ja mis asju see Hertsoginna ajab?
Ja täna on lossis suur Kuningaemanda aiapidu ja sind ei ole kutsutud ja sa pead hoopis potte ja panne küürima!
Oh, milline ebaõiglus!
Oh, kuidas sa Ärtu Soldatit armastad!