Valekilpkonn - Starfild

“Kilpkonn kilpkonn,
Miks sul kilp on?”
Vastas vana kilpkonn:
“See mu ainus hilp on”

Oled Valekilpkonn. Ah et miks just vale? Sellepärast loomulikult, et sa pole õige kilpkonn. Oled tavaline konn. Aga unistada ju ometi võib, eksju. Sa oled ennast lapsest saadik tundnud kilpkonnana, ja juba varajases nooruses (kulleseeas) sattusid tõsistesse pahandustesse kohalike tiigikarpidega, kes sugugi õnnelikud ei olnud, kui sa vargsi nende karpi üritasid pugeda. Et oleks ikka kilp ümber. Nüüd oled suureks kasvanud ja sul on täitsa oma kilp, spets aukudega esi ja tagakoibade jaoks. (pappkast või pesukauss oleks abiks– Jabur.T.). Kui sa vette ujuma lähed, siis võtad kilbi ära, sest paraku ei ole ta kuigi veekindel. Aga siis ei tohi keegi sinu tegelikku hädist pehmet keha näha, ainult vana sõber ja kaaslane Grüps tohib.

Elate Grüpsiga loomade saare peal, eraldatud nurgakeses, eemal teistest jaburatest.

Sa oled eluaeg laulda või ümiseda tahtnud, kuid sa ei ole seda kunagi teha tohtinud, sest ükskord kui Ärtu Kuningaemand sinu saarele tuli ja kuulis sinu imekaunist laulmist, sai ta miskipärast jõle pahaseks ja karjus “Pea maha tal!”, ning sa ehmatasid jubedalt. Sõber Grüps ütles, et asi olla sinu laulmises – Kuningaemand ei taluvat seda pärast mingit Kübarsepa fopaad. Aga see olla saladus või nii. Mõte: sellest võiks täitsa loo vesta…

Kuid Kuningaemand pole ammu saarel käinud ja nüüd kui saart valitseb Hiir ning enam midagi rohkemat juhtuda ei saa, üürgad sa nii kõvasti kui tahad. Isegi sinu senine põhitegevus – nutmine ja halamine – on tagasi meelde tulnud. Tunned end justkui vabanenult.

Nojah, eks see nutt ja hala oligi suuresti sellepärast, et sa laulda ei tohtinud. Sa lihtsalt ei tihanud kellelegi seda öelda, vaid rääkisid igasuguseid lugusid kurvast lapsepõlvest ja muudest kurbadest asjadest, et loo lõpus saaks tõsiselt nuttu lahistada ja ennast haletseda. Laulmise kõrvale lugusid jutustada meeldib sulle endiselt, kuigi alguses oli keeruline välja harjutada harjumust loo lõpus nutma puhkeda. Seda juhtub tegelikult vahetevahel praegugi. Sinu lugusid iseloomustab kaks asja – nad on kõik hästi kurvad (õnneliku loo kontseptsiooni peale pole sa iial tulnudki) ning nad on häääästi pikad ja et nad veelgi traagilisemalt mõjuksid, jutustad neid väga aeglaselt.

Näiteks selline lugu, mille oled nimetanud Valekilpkonna esimeseks lemmiklooks:
Kunagi olin ma päris konn.. eee.. valekilpkonn. Olin alles päris pisikene kilpkonnabeebi kui mu ema suri. Nii asuski mind kasvatama kuri võõrasema. Ta käskis mul iga päev porgandit süüa ning ma sülitasin need alati salaja välja. Kahjuks ei valinud ma oma sülitamiseks piisavalt head kohta, sest võõrasema sai päris pahaseks kui porgandipudru oma seelikute vahelt kapist leidis. Seepeale saatis kuri võõrasema mu KOOLITARKUST omandama kilpkonna juurde, kelle nimi oli Konnakas.
Tema nimi oli Konnakas, sest ta õpetas meid. Kas te kujutate ette, ma olin siis vaid kolme ja poole aastane ning ei kandnud isegi veel kingi. (Selle koha peal pigistad tihti mõne pisara välja ja vaatad südantlõhestava pilguga oma kuulaja poole). Koolis oli kohutav, sest mul kästi meeletult pikki luuletusi pähe õppida. (Selle koha peal vaatad oma kuulajat ja uurid, kas ta sooviks üht kuulda ja ei lase tal isegi vastata, sest kes ei peaks ometi tahtma?). Loedki siis mõne oma arvukatest luuletustest talle ette. Üks neist, mida sa eriti armastad tsiteerida on lastelauluke pealkirjaga:

Laul Number Kaks

Kivil istub väike konn,
mõtleb, et ta üksi on.
Koivad välja sirutab,
pikki kivi virutab.

Millegipärast meenutab see lauluke sulle sinu kallist ema, nii helget ja ilusat, et pisar tuleb kohe silma. Ilmselt just seetõttu kirjutasid selle ka paberi peale üles (paberi saad GM-i käest), et saaksid oma vaimuandeid huvitatutega jagada.

Kuid lugu läheb edasi… Konnakas õpetas teile erinevaid asju, isegi prantsuse keelt ja laulmist. Laulmist armastan ma siiani, kuigi Kuningaemand on selle millegipärast ära keelanud.
See oli väga hea kool, sest me õppisime pesemise eriklassis. Kas sa tead, mis on pesemise eriklass? Nõusid oled pesnud? Aga kilpi? .. Näed siis, ma ei oskaks ka iialgi kilpi pesta kui ma poleks käinud pesemise eriklassis.
Samuti õppisime erinevaid matemaatika liike – aritmeetikat, geomeetriat, trigonomeetriat, ambitsioonikat, häirikat, koledastriat ja otsutamatust. Ma näen teie näost, et te ei ole kunagi kuulnud koledastriast.. olgu.. küüöle Grüps, see ei ole kunagi kuulnud koledastriast.. haa haaa.. Olgu, ma seletan – selle taga on osa Müstikast või müstilisest loost, mis minuga juhtus ühel öösel. See näide peaks seletama kõige paremini ära koledastria. Nimel juhtusin ühel öösel minema tiigi äärde ja nägin pealt kummalist juhtumust:

Elanud tiigi ääres Veeloom ja Veelind. Lind oli kaunis nagu tiivuline, särav ja imekena naisolevus, kes Veeloomale, nimetagem teda hmm.. Veeloomaks, eriti meeldima hakanud. Elasid ja olnud õnnelikult koos nagu pintsel ja lõuend kuni ühel päeval teatas lind veeloomale, et saab järeltulija. Saigi, imeilusa sai, kuid suri seejärel kohemaid äärmiselt vägivaldsesse ja julma surma. Seda, mis temast sai, ei tea küll keegi ja ei taha ka teada. (Selle koha peal teed oma kuulajale eriti ähvardava näo).
Läinud aastad mis nad läinud ning kasvatanud loom oma pisikest järeltulijat. Kasvatanud suureks kauniks. Oi järeltulija oli, nii kena, et loom unustas sootuks ära, mis ta tegema pidi ning hakkas siivutuks. Pannud aga muudkui käpa külge ja asi olnudki korras ! Tehtud, saate aru, valmis, finito, läbi, olnud, minevik…

Läks aega mis ta läks ja minust oli juba kõvema kilbiga kilpkonn saanud kui järeltulija tundis end halvasti ja sai omakorda järeltulija! Oi oli järeltulija õnnetu, varjas seda kõike viies pisar silmis öö varjus teistkordse järeltulija peitu. Olid ajad…,
Kui nad kõik surnud ei ole, siis elavad nad siiamaaanii.. huu .. huu.. nuuks…

::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Ainus, kes su kurbi lugusid ka tegelikult viitsis kuulata, oli Valge Küülik, kes tihti sinu juures käis ja lasi sul oma kõige kurvemaid lugusid jutustada. Ning kui sa nutma puhkesid, siis pühkis ta su pisaraid ning ütles, et tuleb palju nutta, siis pääseb kõik seest välja. Eks ta õige ole, et pääseb.

Teised aga kipuvad enneaegselt poole loo peal lahkuma. Selle vältimiseks oled harjunud kõige pikemaid lugusid rääkima siis, kui teine ilmselgelt sult midagi tahab ega saa lahkuda.

Ühel toredal päeval tuli Grüps, kes tihti loomade saarel käib koju pisikese pardipojaga ja ütles, et teil on nüüd poeg! Kassanäe! See oli küll hea uudis, teil ja poeg! Sinu Grüpsi valvava pilgu all kasvaski üles Part Dodo, kes nüüd on justkui pisike linnupojake pesast välja lennanud ja hakkab abielluma Papagoi Looriga, niipalju oled aru saanud ja tahaksid väga olla selles suures pulmas osaline. Peadki Dodo käest uurima, kui kaugel see asi siis nüüd on.

Dodo oli küll ulakas laps, talle meeldis naerda selle üle kui oma kilbist välja pugesid, kuid mis sellest ikka. Laste värk. Grüps sai küll alati pahaseks, aga mis ta pisikese peale ikka siis kohe nii... Dodol on nüüd aga prestiižne töökoht loomariigi valitseja Hiire juures, ta on seal nõunik või oli aednik? Täpselt ei teagi. Sellest peaks kohe loo jutustama, kuidas teie adopteeritud pardipojast suur mees sai. Eks ole see ju tegelikult sinu teene, sina õpetasid ta lugema ja kirjutama ning pikki lugusid vestma. Näed sa siis. Poiss nagu ponks nüüd!

Kord küsis Dodo ka oma pärisvanemate kohta, aga no kesse seda enam mäletab, mis neist sai! Ikka sina ja Grüps olete tal päris! Ning jutustasidki poisile õpetliku lugulaulu rubriigist „Kui mina veel noor olin...”. Näed sa siis. Poiss nagu prillikivike.

Hm. Grüps näeb nii murelik välja viimasel ajal. On kohe täitsa otsa lõppenud, ei söö enam molluskeid, kõik annab sulle ja justkui otsiks midagi. Tea, mis kallil sõbral mureks või kadunud?

Oeh. Peab ikka enda tõelise päritolu laskma Õukonnakroonikul kroonikasse kirja panna. Mõtle kui see nüüd välja tuleb, et sa konn oled. Üks konn elas kunagi koos kalaga saarel, aga need läksid õukonda või kuskile tööle. Sellel konnal peaks laskma suu kinni panna, sest tema võib kogemata omasuguse ära tunda. Grüps kindlasti oskaks sind selles osas aidata, tal on suured võimed.